Olev Remsu ⟩ Vaata tähtedega tõtt ehk Jumal ja singulaarsus

Pildil on kujutatud Supernoova plahvatust, mis võib mõjutada lähedal olevat Maa sarnast planeeti. Foto: NASA/CXC/M.Weiss/SWNS/Scanpix

Tegelikult meeldivad mulle jumalata religioonid, näiteks budism, hinduism, taoism ja mõni teinegi, sest need jõutavad puhast aukartust, puhast tänulikkust ilma mingi kohuse või koguni rõhuva hirmuta kellegi või millegi, näiteks jumala ees. Aukartus ei ole hirm, see on pühaduse austus, mingi suure, ülla ja mõistatusliku ettekujutuse hingevärinal tajumine, kirjutab kirjanik Olev Remsu.

Ka mina olen selgel ööl pead kuklas hoidnud ning vaimustunud tähistaevast, tundnud südames hardust ja aupaklikkust. Nagu paljud, võib-olla kõik. Ja millal on öine taevas kõige imelisem? Siis kui hoiad silmad kinni. Minu ema ütles selle kohta, et ta vaatab tähtedega tõtt. Ma ei tea, kas tal olid silmad kinni või lahti, olin veel noor ega taibanud uurida.

Olen asjaarmastaja tasemel huvitunud kosmoloogiast, just see maailmakaemus tundub mulle püha teadus, ja seda lihtsal põhjusel – siin muutuvad üldaktsepteeritud seisukohad imeruttu. Koolipõlves käisin astronoomiaringis Tartu tähetornis Toomemäel, kuulsin, et astronoomia lõi füüsika ning et universum on igavene, alguse ja lõputa. Olin sellest taevalikult innustunud. Mind lasti piiluda kunagisse maailma suurimasse teleskoopi. Hing värises, arvan, et mu tunne oli üpris sarnane uskliku heldimusega jumala tajumise puhul. Friedrich Georg Wilhelm von Struve tundus apostlina. Nagu Albert Einsteingi, kellest seal kuulsin esimest korda.