AK ⟩ Eesti keemiatööstusele pole võõras ka orjatöö (3)
12. august 2023, 00:01
/nginx/o/2023/08/11/15516341t1hcfff.jpg)
Mullu sajandat sünnipäeva tähistanud Kiviõlis sündis eelmise sajandi alguses imetehnika, millega valmistati põlevkivist märkimisväärses koguses vedelkütuseid. Eesti maapõue rikkusest püüdsid matti võtta venelased, sakslased, rootslased ja britid.
Esimesed kirjalikud teated Vene teadusele seni tundmatu põleva kivi leidmisest Eestimaa kubermangus Rakvere kihelkonda kuulunud Kohala mõisa maadelt jõudsid Vene impeeriumi pealinna Peterburi 1789. aasta algul. Pärast seda leiti põlevkivi Kirde-Eestis veel mitmel pool, kuid kivisöe kütteväärtuse ja tehnoloogiatega põlevkivi võistelda ei suutnud ning jäi suuresti tähelepanuta.
Esimene maailmasõda tõi põlevkivi unustusehõlmast välja, kuna Petrogradi hakkas kimbutama küttekriis. 1916. aastal asutati üleriigiline erakorraline kütteainete nõukogu ning otsustati uurida, kas põlevkivi sobiks kivisöe aseaineks ning kui suur on Eesti põlevkivimaardla.
Geoloogiline luure tõestas, et põlevkivivarud Kohtlast Ubjani väärisid kasutuselevõttu. Keemilised katsed aga näitasid, et sõjaolukorras sobib põlevkivi kivisöe asenduseks. Lisaks osutus põlevkivi väärtuslikuks tooraineks, millest sai utta põlevkivigaasi ja toorõli ning viimasest omakorda põlevkivibensiini.
Kõik oma Eestimaa põlevkivi kohta tehtud uurimistulemused andsid venelased hiljem Tartu rahulepingu lisana üle Eesti Vabariigile.
Vaevaline algus
Pärast sõda olid naftatoodete hinnad maailmas väga kõrgel, nagu ka lootus, et põlevkivist saab lihtsasti kätte bensiini. Britid, rootslased ja sakslased tulid Eestisse, et siin õlitootmist alustada. Eesti valitsus saatis aga noore keemiku Paul Kogermani ja geoloog Hendrik Bekkeri Suurbritanniasse 19. sajandil kuulsust võitnud Šoti põlevkivitööstust uurima.
1926. aastal asutas Kogerman Tartu Ülikooli juures õlikivide uurimise laboratooriumi, mis küll kvalifitseeritud tööjõu ja raha puudusel ei suutnud põlevkivikeemiatoodete arendamisse märkimisväärselt panustada, kuid konsultandina välisfirmade juures oli sel sellegipoolest oluline roll. Lisaks oli Kogermani teene, et 1936. aastal sündis Tallinna Tehnikainstituut, mis kaks aastat hiljem reorganiseeriti Tallinna Tehnikaülikooliks. Kogerman sai põlevkiviuuringutele orienteeritud ülikooli rektoriks, ühtlasi oli ta 1937. aastal asutatud loodusvarade instituudi nõukogu esimees. Instituudi eesmärk oli uurida Eesti loodusressursse, esmajoones põlevkivi.
Eesti põlevkivist õli tootmise tehnoloogiate väljatöötamine osutus väga suureks väljakutseks ning enamik riigilt kontsessioone võtnud isikuid ja firmasid ei suutnudki tootmisega alustada. Põlevkiviõli ja -bensiini jätkusuutliku tootmiseni jõudsid vaid neli firmat. Nendeks olid Riigi Põlevkivitööstus (tehnoloogia töötasid välja sakslased), Eestimaa Õlikonsortsium Sillamäel (tehnoloogia töötasid välja rootslased ja Vene emigrandid), New Consolidated Gold Fields Kohtla-Nõmmel (Šoti tehnoloogia) ja Eesti Kiviõli A/Ü (tehnoloogia töötasid välja (balti)sakslased ja Vene emigrandid).
Eelnimetatuist keskne põlevkivitööstus 1930. ja 1940. aastatel oli Eesti Kiviõli A/Ü. Selle firma taga seisid Tallinnas tegutsenud Põhja paberi- ja tselluloosivabriku aktsionärid eesotsas Vene mäeinseneri ja pankuri Roman Siewertiga. Tema algatusel hakkas üks Vene impeeriumi suurimaid paberitootjaid 1919. aastal kasutama põlevkivi. Selleks asutati aktsiaselts Eesti Kütte-Jõud.
Vaidlus patentide üle
Kujunenud ebakindlas olukorras otsustas õlitootmise väljatöötamisega riskida vaid Siewert. Asutati Estnische Steinöl A.G. ehk eesti keeles Eesti kivi-õli aktsiaühisus, mis alustas välismaalt saadud kapitaliga tööd märtsis 1922. Firma õigusjärglane on Kiviõli Keemiatööstus.
Eesti Kiviõli eesmärk oli põlevkivist toota bensiini, kuid katsed Siewerti patenteeritud tehnoloogiaga ebaõnnestusid. 1926. aastal otsustati katsetada 1909. aastal Peterburi mäeinstituudi mäeinsenerina lõpetanud Vene emigrandi Mstislav Kulžinski väljatöötatud tunnelahju. Idee oli panna horisontaalsesse ahju tükilise põlevkiviga täidetud vagonett, mis oli vaheseintega jagatud sektsioonideks. Meetodi eripära seisnes selles, et ahju eesosas põlevkivi kuivatati, seejärel õli utmiseks kuumutati ja lõpuks jahutati.
Kulžinski patendi vaidlustas teine Vene emigrandist mäeinsener Rudolf Zeidler, kes töötas rootslaste juhitud Eestimaa Õlikonsortsiumi heaks. Zeidler näitas, et Kulžinski ahjutüüp oli sarnane tema enda omaga. Vaidlus kestis 1927. aasta lõpuni, mil patendiamet tunnistas Kulžinski patendi siiski kehtivaks. Vaidlus rootslastega oli kurnav ja seepärast asutati uute patentide lihtsamaks kaitsmiseks Eesti Kiviõli A/Ü kontrolli all olev Eesti Patendi aktsiaselts, kuhu koondati kõik põlevkivi utmisega seotud patendid kuni 1940. aastani.
Erki Tammiksaar
«Kivi-õli ja tema linn. Kiviõli keemiatööstus 100»
Juba 101 aastat tagasi andis AS Põhja paberi- ja puupapivabrik, mis paar aastat varem oli Eesti mäeametilt saanud loa alustada Sonda ja Püssi raudteejaama vahelise maa-ala põlevkiviuuringutega, kõik oma õigused ja kohustused üle aktsiaühisusele Eesti Kiviõli ning see tähistab põlevkivitööstuse algust Kiviõlis.
Sel moel sai alguse keemiatööstus Kiviõlis.
Eelmise aastal ilmuma pidanud raamat sai kaante vahele alles tänavu.
Raamatu valmimisele aitasid kaasa Kohtla-Järve Põlevkivimuuseum, Eesti Rahvusarhiiv, Eesti Maaülikool, Tartu Ülikool, Priit Orumaa, Illar Sildma, Gerli Kokk, Kaidi Sulp
Väljaandja: Kiviõli Keemiatööstus
Fotod: Matti Kämärä, Kaupo Kalda, Helen Västrik, Erik Tikan, Eesti Rahvusarhiiv, Kohtla-Järve Põlevkivimuuseum, Eesti Filmiarhiiv, Tallinna Linnaarhiiv ja erakogud.
Keeleliselt toimetanud Diana Berg
Kujundanud Marek Lillemaa
Trükk Printon AS
Kulžinski tunnelahju patendi heakskiitmine võimaldas alustada õliutmise katseid. Siewert otsustas uute katsetuste rahastamiseks kaasata inglaste firma New Consolidated Gold Fields Ltd. ja lootis, et nad ostavad Eesti Kiviõli A/Ü ära. Inglased katsetasidki Kiviõli tunnelahju katseseadet, kuid loobusid ostust. Seepeale kaasas Siewert Eesti Kiviõli A/Ü aktsionäride ringi Klaus Scheeli ning viimase panga. Nimelt oli Scheel koos oma sõjaväelasest ja poliitikust sõbra Johan Laidoneriga 1927. aastal Kulžinskilt üle võtnud viimase põlevkivikontsessiooni.
1928. aastal ehitati 25 meetri pikkune tunnelahi ja katsed tõestasid, et õlisaagis (19,6 protsenti) ja eralduva bensiini kogus ei vähenenud, kui vagonette oli ahjus rohkem kui üks. 1931. aastal valmis esimene suur õlivabriku hoone, kus hakkas tööle kaks 50 meetri pikkust ja kahemeetrise läbimõõduga torukujulist tunnelahju. Aastane tootmisvõimsus oli 25 000 tonni põlevkiviõli ja 5000 tonni põlevkivibensiini. Ajalehtedes nimetati Kiviõli õlitööstust Eesti kõige moodsamaks. Ka Saksa, Vene ja Austraalia eksperdid kiitsid tunnelahje, ehkki nõukogude asjatundjad väitsid, et ahjude elektrienergia- ja veevajadus oli suur ning tehnoloogia keeruline.
Suurklient Saksamaa
Õlitootmine oli käima pandud, kuid ostjaid oli vähe: õli tarvitas Eesti riigiraudtee, bensiin läks Soome ja Lätti. Firma rahaline seis ei olnud kiita ja ettevõtmise kasumlikuks muutmiseks oli vaja leida uusi turge. Ja neid leiti. Näiteks luges firma nõukogu liige, Berliini tehnoloogiakõrgkooli professor Rudolf Drawe 1935. aastal ühest Saksa ajalehest, et Saksa sõjalaevastik ja selle areng sõltus lisaks diislile paljudest kütteõli sortidest. Hermann Göringi juhitud majandusministeerium keskendus Wehrmachti ja keemiakontsern I.G. Farbenindustrie eestvõttel Saksamaa pruunsöest sünteetilise diisli ja bensiini tootmisele, mistõttu mereväele vajaliku raske kütteõli tootmine jäi Saksamaal tagaplaanile. Drawe eeldas, et Eesti ja raske kütteõli tootmiseks sobilik Eesti Kiviõli A/Ü võiksid Saksamaa jaoks olla mittevaenulikud tarnijad.
1935. aasta septembris sõlmitud leping Eesti Kiviõli A/Ü ja Saksa mereväe ülemjuhataja vahel nägi ette aastas vähemalt 25 000 tonni ja kuni 35 000 tonni kütteõli müümist Saksa mereväele. Selline maht vastas Kiviõli aastatoodangule, mistõttu osutus vajalikuks ehitada kaks uut kuni 40 000 tonni põlevkiviõli tootvat tunnelahju.
Lepingu järgi laenas Saksa riik Kiviõlile kolm miljonit riigimarka, kolm miljonit krooni andis Eesti riik Pikalaenu panga kaudu ja miljon riigimarka nõustusid lõpuks uue vabriku ehitusse panustama ka Scheeli pank ja Mendelssohn A.G.
1938. aastal eksportis Eesti Kiviõli A/Ü Saksamaale juba 30 000 tonni kütteõli. See oli kasumlik äri ja Eesti Vabariik soovis, et ka teised Eesti põlevkiviõlivabrikud alustaksid põlevkiviõli eksporti Saksamaale. 1939. aastal müüsidki juba kõik Eesti põlevkiviõlivabrikud Saksamaale 87 000 tonni põlevkivikütteõli. Eestis toodetud kütteõli kattis aastail 1939–1940 ja 1943–1944 Saksa sõjalaevastiku raske kütteõli aastasest vajadusest 5–10 protsenti.
1939. aasta septembris puhkes Teine maailmasõda ja Suurbritannia valitsus kandis Scheeli panga kui Eesti Kiviõli A/Ü aktsionäri musta nimekirja. Sanktsioonide alt pääsemiseks müüs Scheeli pank Eesti Kiviõli Saksa mereväe ülemjuhatusele vahetult enne seda, kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti. Esimesel okupatsiooniaastal eksporditi põlevkiviõli Saksamaale edasi.
1941. aasta juunis puhkenud Saksamaa ja Nõukogude Liidu sõjas okupeerisid Saksa väed Kiviõli juba 10. augustil. Eesti põlevkiviõli tootmise eest pidi vastutama 27. märtsil 1941. aastal asutatud Kontinentale Öl A.G. allharu Baltische Öl GmbH. Kontinentale Öl A.G. asutamine sõja ajal osutus Saksamaa vaatevinklist väga mõistlikuks, sest sakslaste okupeeritud ja veel okupeeritavatel aladel tegutsevad kütusetootjad olid kuulunud Eesti näitel Saksa mereväe (Kiviõli), Eesti riigi (Kohtla-Järve), Rootsi (Sillamäe) või Briti (Kohtla-Nõmme) kapitalile. Neid tööstusi ei saanud Saksa firmad nii lihtsalt omastada, küll aga neid ekspluateerida Saksa riigi ja tema sõjamajanduse huvides. Oli loogiline, et neid tööstusi hakati juhtima Saksa kapitalile kuulunud Kiviõlist.
Käiku läheb orjatöö
Õlitööstuste (taas)käivitamine ei olnud lihtne, sest vabrikute hooned olid kuni 40 protsendi ulatuses purustatud ja seadmed vigastatud. Samas seadis Baltöl 1942. aasta märtsis eesmärgi saavutada mitte ainult 1939. aasta õlitootmise maht Eestis (180 000 tonni), vaid tõsta see 1944. aasta keskpaigaks 518 000 tonnini. Suurim õlitootmise kasv pidi tulema Ahtmesse ja Kiviõlisse rajatavate õlitööstuse arvelt. Tööjõudu oli hädasti juurde vaja, kuid sõjavange ei tahtnud Saksa sõjaväevõimud Eestisse lisaks saata, sest loodeti Nõukogude Liidu alistumist.
Kuna Bakuu naftaväljade vallutamise plaan luhtus, muutus lisatööjõu leidmine Eesti põlevkiviõlivabrikutesse Saksa võimude jaoks elutähtsaks, et säilitada oma mereväe tegutsemisvõime. 16. märtsil 1943 allkirjastas Göring määruse «Eesti põlevkiviõlivabrikute väljaehitamisest», mille põhjal asutati spetsiaalne koonduslaagrite süsteem (Vaivara koonduslaagrid). Septembri lõpuks oli töötegijate arv kasvanud juba ligi 34 000 inimeseni. Tööviljakus oli madal, kuid mass lõi: 1943. aasta juulist 1944. aasta septembrini toodeti Kiviõlis 56 000 tonni põlevkiviõli (ligi 40 000 tonni kuus) ehk endisest tootmismahust (70 000 tonni) 68 protsenti.
Pärast sakslaste taandumist allutati firma 1944. aastal Eesti NSV põlevkivi- ja keemiatööstuse rahvakomissariaadile (1946. aastast ministeerium). Sama juhtus endise Goldfieldsiga ja Küttejõuga. Endine Riigi Põlevkivitööstus allutati aga üleliidulisele ministeeriumile.
1944. aasta lõpul oli Kiviõli tööstuse töötajate nimekirjas 421 inimest ja vaid mõni üksik kaevur. Tööliste arv kasvas aga kiiresti: 1945. aastal oli töötajaid 817 ja 1946. aastal 1132 ehk oli ületatud sõjaeelne töötajate arv. Põlevkivitoodangu kiires kasvus ja kvaliteedi tõusus oli määrav osa Saksa sõjavangidel.
1951. aastal ühendati Küttejõu kaevandus Kiviõli põlevkivitööstusega. 1965. aastal lahutati 1922. aastast üksteisega koos hinganud kaevandus ja õlitootmine. Kiviõli põlevkivikeemiakombinaat anti üleliidulisse alluvusse, Kiviõli kaevandus allutati aga NSV Liidu söetööstuse ministeeriumile kuulunud ettevõttele Eesti Põlevkivi (asutatud 1945. aastal).
Tunnelahjud saadi Kiviõlis tööle 1950. aastal, kuid sakslaste ehitatud kaheksa püstretordi monteerimine käis aastail 1952–1957. 1967. aastal toodeti Kiviõlis ligi 150 000 tonni põlevkiviõli, kuid toodang kahanes aastail 1973–1975, mil tunnelahjud lammutati.
1970. aastateks ei olnudki Kiviõli kombinaadi jaoks õlitootmine enam prioriteetne, sest uuesti oli hakatud tootma enne sõda valmistatud liipriimmutusõli, karbolineumi, atsetooni ja bakeliiti. Uuteks toodeteks olid nerosiin (liivade liikumise takistaja kõrbes), põlevkiviliimid Estolakk ja kukersool ning formaliin. Kiviõli põlevkivikeemiakombinaadi kõige nähtavam toode Eesti inimestele oli pesupulber. Aastail 1984–1990 toodeti Kiviõlis pesuvahendeid 24 000–29 000 tonni aastas, nimistus oli ligi 70 toodet. 1980. aastate keskpaigaks oli peamiseks tooteks formaliin, mille toorainet metanooli osteti sisse Venemaalt.
Töö jätkub
1990. aastate algul oli firma edukas ja konkurentsivõimeline. 1994. aastal aga olukord muutus: pesupulbrite tootmine lõpetati ja Kiviõlis otsustati pakendada Balti turu jaoks välismaist pesupulbrit. Proovipartii eest suudeti tasuda vaid osaliselt, sest Venemaalt imporditud metanooli hind kasvas kolm korda. Eesti Kiviõli päästmiseks otsustas majandusminister ühendada riiklikud aktsiaseltsid Eesti Kiviõli ja Kiviter (Kohtla-Järve põlevkivikeemiakombinaadi õigusjärglane). Töökohad Kiviõlis esialgu säilisid, kuid pärast ebaõnnestunud katset 1996. aasta juunis Kiviter erastada tuli hakata inimesi koondama.
1997. aastal erastas Kiviteri Eriõli AS, kuid järgmisel aastal kukkus kolinal kokku Eesti börs, algas Vene rubla kriis ja naftahinnad maailmaturul langesid drastiliselt. 1998. aasta novembris seiskas firma juht Priit Piilmann Kiviõli gaasigeneraatorite töö. 1999. aasta augustis ostis T.R. Tamme Auto OÜ Eesti Kiviõli territooriumi koos gaasigeneraatoritega. 22. jaanuaril 1997. aastal asutati Kiviõli Keemiatööstuse OÜ, mis toodab põlevkiviõli Kiviõlis tänaseni.
Põlevkivi kaevandas Eesti Kiviõli A/Ü Lüganuse kihelkonna rahvaarvult ja territooriumilt kõige väiksema ning sissetulekutelt vaese Erra valla Sala küla maadel, sinnasamasse ehitati ka prooviõlivabriku hoone. Tööjõu värbamisega Eesti Kiviõli A/Ü-l probleeme ei olnud, sest Judenitši vägedes võidelnud Vene valgekaartlased otsisid Kirde-Eestis tööd. Kui Eesti Kiviõli A/Ü peakontoris oli töökeeleks saksa keel, siis kaevanduses ja õlivabrikutes vene keel. Vene rahvusest inimeste ülekaal firma töötajate seas oli nii suur, et eestlased kutsusid aegamööda tekkivat tööstusalevikku Sala küla maadel ka vene külaks.
Eesti Kiviõli A/Ü vajadus toodangut müüa viis 1928. aastal Kiviõli jaama ehitamiseni Sonda ja Küttejõu raudteejaama vahele. Seejärel hakkas post saabuma Püssi asemel Kiviõli jaama ning sellest ajast alates hakati töölisasulat kutsuma Kiviõliks. Seejärel hakkas ajakirjandus samuti kasutama nime Kiviõli, esialgu jutumärkides. Nii oli saksa keelest tõlgitud Steinölist kujunenud uue töölisasula ametlik nimi.
1938. aastal oli Kiviõlis barakke üle 40, neid köeti põlevkiviga ja sees oli elekter. 1938. aasta lõpul oli palgal ligi 2000 inimest. Nende elutingimuste parandamiseks ostis Eesti Kiviõli A/Ü 1939. aastal Pikalaenu panga vahendusel maad, et töölised saaks firma garantiiga ehitada endale maju Varinurme linnaosas.
Ametlikult oli Kiviõli Erra valla osa. Pärast Eesti linnaseaduse jõustumist 1938. aastal tuli arutlusele ka Kiviõli ja Küttejõu asula ühendamine ja muutmine 3. taseme linnaks, kuid nii vallavolikogu kui ka õlivabriku juhtkond olid selle kava vastu. 1945. aastal soovis Eesti NSV ülemnõukogu presiidium muuta Kiviõli töölisasula vabariikliku alluvusega linnaks, kuid NSV Liidu rahvakomissaride nõukogu oli valmis Kiviõli tunnistama siiski pelgalt maakondliku linnana. Küttejõu ühendati Kiviõli linnaga 1957. aasta lõpul.
1944. aastal pärast sakslaste lahkumist oli Kiviõlis tühja elamispinda küllaga, kuid juba 1945. aastal olid sõja eel ja ajal ehitatud majad-barakid töötajate ja vangidega täidetud. Kuna keskvõim nõudis tööliste elutingimuste kiiret parandamist, kuid elamumajanduse eest vastutaval kombinaadil selleks raha ei jätkunud, näidati barakke vajaduse korral majadena või näiteks ühiselamutena, mis näiliselt viitas inimeste eluolu paranemisele.
Barakist korterisse
1950. aastal sai Kiviõli rajoonikeskuseks ning linna väljaehitamine pidi algama 1952. aastal, kuid uut elamispinda kiiresti siiski ei lisandunud. Tõenäoliselt võttis linna arengult hoogu maha põlevkivitööstuse tähtsuse kahanemine, võrreldes nafta- ja naftakeemiatööstusega, ning rajoonikeskuse staatuse kadumine 1959. aastal. 1971. aastal elas suur osa Kiviõli kombinaadi töölisi ikka veel barakkides, sest kombinaadil ei olnud raha ehitada uusi maju. Oma inimeste eest tuli aga hoolitseda, nagu oli teinud Eesti Kiviõli A/Ü. Näiteks soovis kombinaat 1971. aastal oma maju linnale üle anda, kuid edutult, sest kombinaat oli üleliidulises alluvuses, Kiviõli linnavalitsus aga Kohtla-Järve rajooni täitevkomitee alluvuses. Nii tuligi kombinaadil oma elamufondi ise majandada kuni 1993. aastani, mil see lõpuks linna bilanssi läks.
Elutingimused Kiviõlis paranesid pärast 1972. aastat, mil kombinaat tähistas pidulikult oma 50. aastapäeva ning Kiviõlisse sõitis kohale ka NSV Liidu naftatöötlemise ja naftakeemia minister. Kombinaadi direktor kasutas tema kohalolekut ära, näidates, kui halbades tingimustes elavad kombinaadi töötajad. Minister eraldaski kaks miljonit rubla uute elamute ehituseks ning kombinaadil oli nüüd «omavahendite arvel» lõpuks võimalik finantseerida uute, kõikide mugavustega kortermajade ehitamist. Kahjuks pole sellest ajast alates suuri investeeringuid Kiviõli elamumajandusse tehtud ja seoses rohepöördega on põlevkivi ümbertöötlemine muutunud ebapopulaarseks, ehkki Eesti Kiviõli A/Ü ja tema õigusjärglased on oluliselt arendanud tehnoloogiaid, et madala orgaanilise sisaldusega põlevkivi kasulikult väärindada, ning andnud läbi sajandi tööd ja leiba tuhandetele inimestele mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopas.