Ilme Nüri telefon helises. Ekraan sedastas, et liinile tükib lapsepõlvesõber Paul. Ilme vastas ja Paul hakkas terele aega viitmata kohe pihta:
«Tead, ma jäin nüüd ju politseist ära pensionile ja tegelen kinnisvaraga, ja sa ei kujuta ette, mis täna juhtus! Olin objektil ja tuli klient, viisakas ja heas ülikonnas vene mees ja ütles, et otsib kohta psühholoogilise nõustamise kabineti jaoks. Asusime siis pinda üle vaatama: värskelt remonditud, no üht-teist oli veel teha, ja siis ta märkas seina sees toruotsa ja küsis, mis see on. Seletasin, et seal oli kraan ja kui vaja, saab siia uuesti kraani panna. No ja siis see klient võttis kahe sõrmega sellest toruotsakesest kinni ja mingi kummalise väega lihtsalt tõmbas seina seest meetrise jupi välja. Kõvera otsaga torujupi. Kipsi lendas! No ja siis ta rahulikult pani selle vana torujupi otsapidi suhu ja puhus seda nagu pasunat. Seal sees oli ju liitrike roostepruuni vett ja see lendas muidugi lakke! Värskelt valgeks värvitud lakke! No ja siis ta vaatas mind kurvalt, noogutas, jättis hüvasti ja kõndis lihtsalt minema. Koos toruga! Psühholoogilise nõustamise kabinetti oli tal vaja! No kas sa kujutad ette, et sellised inimesed hakkaks mind ja sind psühholoogiliselt nõustama?!»
