Sulev Valner: püsiv ohutunne

Sulev Valner Foto: SCANPIX

Viis aastat saab sel kevadel mööda aprillimäsust. Parajalt pikk aeg, et tõdeda: läks õnneks. Midagi väga hullu Tallinna tänavatel ju ei juhtunudki. Mäletan, et sattusin tolsamal viie aasta tagusel kevadel pisut hiljem Kopenhaagenisse, kus keegi ei võtnud liiga traagiliselt, kui sealgi parasjagu mõni tuhat noort tänaval politseiga kähmles.

Samas tuleb selliste paralleelidega ettevaatlik olla. Mõned allhoovused on olemuselt palju ohtlikumad kui teised. Kirjutades lugu sellest, millest tuleb Kaitseliidu liikmeskonna järjekindel kasv viimastel aastatel – millele kogu ümbritsev Eesti elu oma kirevuses, inimeste niigi suures koormatuses, võimaluste paljususes ja suhtelises rahulikkuses ei paku justkui väga loogilist seletust –, kumab läbi üks motiiv, mida küll poliitilise korrektsuse huvides eriti keegi ajakirjanikule lehtepanekuks ei rõhuta.

Ometi on aimatav selge paralleel. Tartu rahu järel olevat ka paljudele tundunud, et Vabadussõja ajal formeerunud tugev Kaitseliit pole enam eriti vajalik, ja see lasti peaaegu laguneda. Aga bolševike mässukatse 1. detsembril 1924 asetas asjad õigesse valgusse ning sealtpeale algas Kaitseliidu liikmeskonna peaaegu pidev kasv, umbes 20 000 mehelt 1925. aastal enam kui 42 000 liikmele 1939. aastal.

Huvitav on tõdeda, et «detsembrikuumuse» mõju Kaitseliidu arvukuse kasvule ei piirdunud ilmselgelt vaid ühe-kahe järgneva aastaga, vaid kestis tugevalt üle aastakümne. Rahvas ei unusta olulisi asju kaugeltki nii kiiresti, kui poliitikud ja muud küünikud vahel tikuvad arvama.

Kahjuks vist oligi rahva kollektiivne ohu- ja vastutustunne kõigil neil aastatel selgelt suurem ja pikaajalisem kui enamikul riigijuhtidel, kes lõpuks üldrahvaliku kaitsetahte trumbi eri põhjustel maha mängisid.

Kas praegu on asjad teisiti? Kindlasti on inimestel Kaitseliitu astumiseks erinevaid motiive. Siiski võib oletada, et aprillisündmuste ohutunne on olnud üks oluline tõuge.

Kaudselt peegeldub siin minu meelest ka mure, et Eesti riik ei ole olnud just edukas integreerija. Ja eriti ei pinguta ka. Nagu kinnitab sel nädalal esitletud värske integratsiooni monitooring, on täielikult lõimumata inimeste hulk 2008. aastaga võrreldes Eestis kasvanud, mitte kahanenud.

Jah, see on ka vähemuse seas selge vähemus. Aga ilmselt piisav, et tekitada võimalikus kriisiolukorras probleeme.

Selle asemel et kavandada klaaspaleesid, tulnuks riigil juba viis aastat tagasi käima panna oma venekeelne ETV 3. Peale integratsiooni võiks sel olla mõju ka sellele, et suur osa pealinna valijaid ei oleks nii manipuleeritavad.