Kõigepealt presidendi sisenõuniku «naljast». Sisenõunik Toomas Sildam on ajakirjandusele selgitanud, et suheldes minister Mart Võrklaeva ja rahandusministeeriumi kantsleri Merike Saksaga oli ta koalitsiooni eelnõude menetlemist ja presidendi kantselei rahastamist kokku sidudes rääkinud naljatoonil. Presidendi kantselei direktor Peep Jahilo leppis minu üllatuseks Sildami lapsiku tagasiajamisega ja soovitas kantselei ühel mõjukaimal töötajal üksnes vähem aasida. Jahilo on kinnitanud, et Sildam jääb ametisse.
Mis on sellise «nalja» tagajärjed? Kui seaduste ostmise, õigemini praakseaduste raha eest läbilaskmise katselt tabatud ametniku ainsaks karistuseks on naljameheks tituleerimine, siis saadab see rahvale sõnumi, et poliitika ongi ostetav ja müüdav. Veelgi enam – edaspidi võib iga ametnik, kes altkäemaksu nõudmise eest vahele jäänud, öelda, et tegi ainult nalja.