HENRI ZEIGO ⟩ Sisutu müksamine ei pane autousust loobuma

Auto omamise vajalikkus sõltub vaatenurgast. Foto: Madis Veltman

Autode maksustamine kätkeb mitmeid vastuolusid, mida on raske ilma põhjaliku mõjuanalüüsita teha, leiab Postimehe arvamustoimetaja Henri Zeigo.

Selle suve üheks kodumaiseks märksõnaks on kahtlemata auto. Räägitakse palju selle (mitte-) omamisest, väärtustamisest ning õiglasest maksustamisest. Kedagi ei jäta see teema külmaks. Nii neid, kes soovivad linnapildis näha vähem sõidukeid, kui ka neid, kellele on autost saanud vältimatu vahend igapäevastes tegevustes.

Mõistetavalt saavad vähem autosid soovida ennekõike need inimesed, kes suudavad oma elu korralda n-ö 15 minuti linna mudeli põhjal, kus kõik vajalikud teenused (pood, lasteaed, kool, huviringid) asuvad tõepoolest väikese jalutuskäigu kaugusel ning tööd saab enamus ajast teha distantsilt. Sellal kui keskustest kaugemal elavatel leibkondadel pole just ülemäära palju alternatiive autode omamisele, sest kõiki asjaajamisi ei saa ajatada ühsitranspordigraafiku järgi. Nii võib täiendav maksustamine, ükskõik millisel alusel, olla ebameeldivaks tagasilöögiks kehvemal elujärjel või maapiirkondades elavatele peredele.