JUHTKIRI ⟩ Pankade kasumite maksustamisega ei tasu tormata (19)
/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)
10. august 2023, 00:00
/nginx/o/2023/08/09/15512179t1h9bdb.jpg)
- Eesti ei pea tegema ilmtingimata kõike seda, mida Euroopas tehakse.
- Pangamaks võib muuta Eesti välisinvestorite jaoks ebaatraktiivseks.
- Eesti on tulnud majanduskriisidest välja eelarvestabiilsuse ja reservide toel.
Pankade maksustamise kavaga ei maksa Eestis kiirustada, sest siinsed maksustamisega kaasnevad riskid on suuremad kui maksustama jätmise puhul.
Poliitikas on tihti nii, et tuleb valida kahe halva vahel. Esimene halb on muidugi see, et pankade hiigelkasumid riivavad rahva õiglustunnet. Inflatsioon on vähendanud inimeste sissetulekuid ja seega vaadatakse hämmastuse ja ärritusega Eestis tegutsevate pankade poole, mis võivad sel aastal kokku saada kasumit 1,1 miljardit eurot. Eelmisel kolmel aastal jäi pankade netointressitulu alla 600 miljoni euro – kasv on olnud märgatav. Kasum on tulnud asjaolust, et keskpangad on tõstnud suure inflatsiooni tõttu intresse ja selle pealt on pangad tulu teeninud.
On ka õige, et Euroopas on mitmel pool pankade kasumitele kehtestatud makse, mis on seotud just suurenenud intressidelt tekkinud tuluga. Nn solidaarsusmaks pankadele on kehtestatud näiteks Hispaanias, Ungaris, Tšehhi Vabariigis ja Leedus. Pankade kasumit üritas 40-protsendilise määraga maksustada hiljuti ka Itaalia, kuid see plaan sai aktsiaturgudel juba tagasilöögi ja praeguseks on Itaalia valitsus esialgsest kavast taganenud.
Kuid Eesti ei pea tegema ilmtingimata kõike seda, mida Euroopas tehakse. Niikuinii on krediidiasutustel kohustus maksta avansilist tulumaksu. Nüüdne lisamaks võib anda hoobi stabiilsusele pangandussektoris.
Põhiline probleem, mis on seotud pankade kasumi maksustamisega, peitub siiski asjaolus, et mõnes mõttes on Eesti rinderiik. Ehkki Eestis ei toimu aktiivset sõjategevust, vaatavad nii mitmedki lääne ettevõtted ja poliitikud Eestile kui sõjatsoonile.
Põhiline probleem, mis on seotud pankade kasumi maksustamisega, peitub siiski asjaolus, et mõnes mõttes on Eesti rinderiik. Ehkki Eestis ei toimu aktiivset sõjategevust, vaatavad nii mitmedki lääne ettevõtted ja poliitikud Eestile kui sõjatsoonile. See aga tähendab varasemast suuremat ettevaatlikkust Eestisse investeerimisel. Eesti ei ole süüdi Venemaa kallaletungis Ukrainale, kuid meie asend agressorriigi kõrval muudab meid majanduslikult haavatavamaks. Seega ei tundu just väga hea mõte anda ka seestpoolt signaal, et pangad – aga miks mitte tulevikus ka muud ettevõtted – ei ole kaitstud valitsuse sekkumise eest.
Kirjutab ju ka kõrvalküljel Sorainen advokaadibüroo maksuvaldkonna juht, vandeadvokaat Kaido Künnapas, et «pangamaksu kui juba teise erikohtlemise tasandi lisamine võib muuta Eesti välisinvestorite jaoks ebaatraktiivseks ja kalliks turuks, kuhu raha investeerida. Kaob raha, kaob ka osa majanduse arengust».
Eesti on tulnud majanduskriisidest välja eelarvestabiilsuse ja reservide toel. Miks peaks seda lähenemist hakkama praegu muutma?
Tuleb ka loota, et pankade maksustamise küsimus ei rebi koalitsiooni lõhki, sest sisepoliitiline ebastabiilsus on viimane asi, mida Eesti praegu vajab. Aga tõepoolest on sotsiaaldemokraadist siseminister Lauri Läänemets teinud ettepaneku, et pankade kasumit võiks maksustada. Ent sellele plaanile on vastu reformierakondlasest rahandusminister Mart Võrklaev, kelle kinnitusel erakorralist maksu praegu plaanis kehtestada pole.
Võib ka eeldada, et pankade hiigelkasumid pole igavesed. Ja kust siis raha saada? Eesti deviisiks peab olema pikem vaade tulevikule, mitte lühiajalised hüpped pankade kallale.