JUHTKIRI ⟩ Riigikogu peab taastama töövõime

Päeva karikatuur 09.08. Foto: Urmas Nemvalts

• Võitja võttis kõik, aga demokraatlikus riigis tuleks otsida kompromisse.
• Riigieelarve vastuvõtmata jätmine kutsuks automaatselt esile erakorralised valimised.
• Riik ei saa lubada luksust, et parlamendi töö on üle poole aasta häiritud.

Teadaolevalt üritab riigikogu juhatus sellel nädalal jõuda koalitsiooni ja opositsiooni vahelise kompromissini, kuidas võiks peagi algaval uuel hooajal taastada parlamendi normaalse töövõime.

Meenutame, et peale valimisi lahvatas riigikogus seninägematu teravusega vastasseis. Teerullipoliitikat ja obstruktsiooni on Eesti parlamendis nähtud ka varasematel aastakümnetel, kuid nüüd viidi mõlemad tööriistad äärmuseni. Valitsus soovis esitada parlamendile kõigi oluliste maksuotsuste kobareelnõu, opositsioon vastas obstruktsiooniga juba istungi päevakorra kinnitamise faasis, et istungit polekski võimalik rakendada, ning jätkas suure hulga parandusettepanekute esitamisega ka istungite jooksul.

Viimaks lahendas valitsus ja koalitsioon parlamentaarse punnseisu viisil, et kõik vaidlusalused eelnõud seoti valitsuse usaldushääletustega. See on meetod, mille kohta vastuvõetud eelnõusid Kadriorus kinnitanud president Karis ütles, et ta ei soovi seda enam eriti näha.

Hetkeolukorra võib kokku võtta järgnevalt. Koalitsioon soovib naasta riigikogu tavapärase töörütmi juurde, sest peale kaklust enam rusikatega ei vehita. Opositsioon on aga leppimatu, sest nad suutsid protsessi küll venitada, kuid lõpptulemust muuta mitte. Antud juhul võttis võitja kõik. Demokraatlikus riigis tuleks aga eelistada läbirääkimisi ja kompromisse.

Muidugi on kumbki pool alates valimistest kinnitanud, et teise poolega pole võimalik läbi rääkida. Ent läbirääkimistele pole alternatiivi. Või siiski?

Opositsiooni seas on tekkinud idee, et obstruktsiooniga venitades võiks jõuda olukorda, kus riigieelarve jääb vastu võtmata, mis kutsub automaatselt esile erakorralised valimised. On põhjust arvata, et peale eba­populaarseid maksutõuse oleks erakorraliste valimiste tulemuseks teistsugune riigikogu.

Kokkuleppega riigikogu kodukorra osas peab kaasnema koalitsiooni praktika arvestada senisest rohkem opositsiooni ettepanekutega.

Erakorraliste valimiste mõte pole ilmtingimata halb, kuid kirjeldatud meetod pole ka hea. Erakorraliste valimiste kui selliste poolt räägib asjaolu, et tegelikult ei ole valitsusel mandaati praeguse poliitika elluviimiseks, sest maksutõusudest enne valimisi ei räägitud. Obstruktsiooni kui erakorraliste valimiste ellukutsumise meetodi vastu räägib asjaolu, et see jätaks meie niigi kehvas seisus parlamentarismist järele räbalad ning sillutaks teed autoritarismi, sest «selle opositsiooniga teisiti ju ei saa». Lisaks pidasid põhiseaduse loojad riigieelarve vastuvõtmata jätmise sättega silmas pigem olukorda, kus valitsus ei saa riigikogus riigieelarveks hääli kokku ning osutub teovõimetuks, nagu omal ajal peaaegu juhtus Mart Siimanni valitsusega.

Ja pealegi ei saa Eesti riik endale praeguses julgeoleku- ja majandusolukorras lubada luksust, et parlamendi töö on üle poole aasta blokeeritud. Seega oleks mõistlik kokkulepe koalitsiooni ja opositsiooni vahel riigikogu kodukorra osas vajalik. Niisuguse kokkuleppega peab aga kaasnema koalitsiooni praktika arvestada senisest rohkem opositsiooni ettepanekutega. Ühesõnaga, mõlemad pooled peaksid sammu tagasi astuma.

Mis puutub kavandatavatesse maksutõusudesse ja kõigesse muusse, siis sellele annab varem või hiljem valimistel oma hinnangu rahvas. Aeg läheb kiiresti.