Juhtkiri ⟩ Mõjuvõimuga kauplemine pole naljakas

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Tüli valitsuse ja presidendi vahel on kahetsusväärne.
• Lõplik tõde ei pruugigi selguda.
• Probleem on selles, et presidendi kantselei on sõltuv valitsusest.

Eesti valitsuse ja presidendi vahel on puhkenud tüli, mis on kahetsusväärne. Keegi osapooltest jääb rumalasse valgusesse, olenemata sellest, kas presidendi kantselei kauples seaduste väljakuulutamisega, et saada kantselei eelarvesse lisaraha, või on selle aluseks üksnes Toomas Sildami ebaõnnestunud nali neljasilmavestluses.

Põhimõtteliselt on tegemist situatsiooniga «sõna sõna vastu», kus me ei pruugi kunagi päriselt teada saada, mida osapooled rääkisid. Mõningaid fakte me siiski teame.

Esiteks, mõni allikas on pidanud oluliseks avalikkusele rääkida, et niisugune kauplemine toimus. Rahandusministeeriumi kantsler Merike Saks on Postimehele kinnitanud, et tema sai Sildami jutust aru kui kauplemisest. Sildam eitab seda.

Teiseks, presidendi kantseleil on raha puudu ning tuleb ära jätta visiit Austraaliasse, mis teeb välisministeeriumile meelehärmi.

Järgnev arutlus on juba faktide interpretatsioon. Kui niisugune kauplemine toimus, on tegemist äärmiselt kahetsusväärse juhtumiga, mis ei ole sobilik demokraatlikkusse Euroopa Liidu riiki. See on autoritaarne suhtumine võimupositsiooni ja selle kuritarvitamisse.

Presidendi kantselei on Peep Jahilo isikus kinnitanud, et sellist kauplemist pole olnud. Samas on ta lisanud, et on «pannud poliitikutega igapäevaselt suhtlevatele kantselei ametnikele südamele, et selles suhtluses puuduks ülevoolav mängulisus või iroonia kasutamine retoorikavõttena, mida võib lõpuks mitmeti, ka eksitavalt tõlgendada».

Kui niisugune kauplemine toimus, on tegemist äärmiselt kahetsusväärse juhtumiga, mis ei ole sobilik demokraatlikkusse Euroopa Liidu riiki.

Kui niisugust kauplemist tegelikult ikkagi ei toimunud või kui Sildam tõesti nalja tegi, siis ei saa välistada, et kellelgi valitsusringkondades tekkis ebaõnnestunud nalja valguses idee viimasel ajal pisut isemeelseks muutunud presidenti poliittehnoloogiliselt taltsutada. Nii või teisiti, juhtunu tuleb maksimaalselt välja selgitada.

Vaeme hetkeks ka teist fakti. On selge, et elame majanduslanguse ajal, ning ka maksumaksja rahast elav avalik sektor peab näitama säästlikkusega eeskuju, presidendi kantselei sealhulgas. Ent praegu ei ole esmatähtis arutleda selle üle, kas piirkonna suurjõu ja Eesti Vabariigi sõbra Austraalia külastamine on praegu möödapääsmatu vajadus või mitte.

Probleem on saanud alguse sellest, et presidendi kantselei on eelarvehoobade kaudu sõltuv valitsusest. Siit hargneb muidugi ka laiem küsimus, kes peaks põhiseaduslike institutsioonide eelarve üle otsustama. Siin pole küsimus ainult presidendi kantseleis, vaid sama probleem on ka riigikogu kantseleil, riigikantseleil, riigikontrollil ja riigikohtul. Kõik nad peavad praegu raha küsima täitevvõimu ehk valitsuse käest. Praegune presidendi kantselei paistab aga silma sellega, et on riigiasutuste seas oma eelarve kulutamise kiiruselt esirinnas.

Juba on kommentaariumites tõusetunud küsimus, kas meil on kulukat presidenti üldse vaja. Selle küsimise asemel peaksime uurima kogu avaliku sektori, sealhulgas valitsuse ja presidendi kulutusi tervikuna. Praegusel raskel ajal on kokkuhoiukohti kindlasti kõigil. Meie põhiseaduse autorid, olles õppinud sõjaeelsest kogemusest, pidasid presidendi tasakaalustavat põhiseaduslikku funktsiooni siiski oluliseks.