Mihkel Mutt: mooseslik Gauck

Mihkel Mutt Foto: Mihkel Maripuu

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab Saksamaa uuest presidendist Joachim Gauckist ja leiab, et Saksamaa tahab oma «Havelit».

Poliitika on nagu draama. Saksa vastne president Joa­chim Gauck kandideeris ka 2010. aastal, jäädes toona napilt alla Angela Merkeli soosikule Christian Wulffile. Peagi sattus nooruslik (52-aastane) ja soliidne Wulff rünnakute alla, sest olevat oma eelmisel ametikohal saanud sõbralaenu, lasknud välja teha paar hotelliööbimist ja lõunasööki.

Selle oleks publik küllap alla neelanud. Palju hullem oli see, et Wulff helistas ajakirja Bild peatoimetajale, et too ei avaldaks tema kohta teatavaid materjale. Kui prokurör kavatses Wulffilt immuniteedi ära võtta, taipas president tagasi astuda.

Tema ametist lahkumise tseremoonia oli kurb ja piinlik, sest protokollis polnud säärast juhtumit ette nähtud. Niisiis rivistati auvahtkond üles, kohal olid poliitikud, kel polnud mõjuvat põhjust kõrvale jääda.

Aga müüri taga tuututas paarsada noort vuvuzeela’dega, nii et orkestri mängitud Wulffi soovilaulu «Over the Rainbow» polevat üldse kuulda olnud. Praegu varjub Wulff kloostris, et vaimselt taastuda. Igatahes tasuks ka Eesti poliitikutel telefoniõiguse kohta üht-teist kõrva taha panna.

Kuna ka üle-eelmine president Köhler oli veidi segastel asjaoludel (seoses Afganistanis viibivate Saksa sõdurite kohta öelduga) tagasi astunud, paistsid nüüd kõik ihkavat kedagi, kes presidendi maine taastaks.

Endine pastor ning Stasi arhiivide komisjoni esimees Gauck tõusis nagu iseenesest. Merkel poleks teda küll nüüdki tahtnud, aga tema koalitsioonipartei FDP, muidu üsna oma «suure õe» varjus, ilmutas isemeelsust ja liitus selles küsimuses opositsiooniga. Merkel pidi halva mängu juures head nägu tegema ja järele andma. Või kas pidi?

Vandenõuteoreetikud väidavad, et Merkel talitas kavalalt. Tegelikult toetas ta Gaucki algusest peale, aga ei saanud seda avalikult välja näidata, sest kaks idasakslast riigitüüri juures oleks mõne meelest liig olnud. Nüüd laskis ta oma plaani teistel ellu viia. Selle vastu võib öelda, et Merkel ei võinud ju teada, et Wulff niimoodi põrub. Ja väike hoop oli see kantsleri mainele nüüd nii või teisiti.

Inimlikul tasandil saab Merkel uue presidendiga täitsa hästi läbi. Miks ta siis ikkagi ütles aasta eest telefonikõnes: «Üks on selge, Wulff see ei ole.» (Kuigi paralleel on pealiskaudne, meenuvad Gorbatšovi sõnad Jeltsinile: «Poliitikasse ma sind enam ei lase.»)

Gauck on omamoodi ebamugav tegelane. DDRi ajal nõudis ta südametunnistuse vabadust ja kritiseeris korda nii palju kui võimalik. Siis tuli pööre. Oma presidendi avakõnes meenutas Gauck heldimusega, kuidas ta oli 1992. aastal esimest korda vabalt valimas käinud.

Ent üllatus – ka uue korra ajal kritiseeris ta mõnda asja! Säärased inimesed, kes kõike uut jäägitult ei imetle ega ole uue pimedusega löödud, need ongi tülikad (ka Eestis).

Gauck on tõerääkija. Ta ei ütle tõtt näkku mitte üksnes vaenlastele, vaid ka sõpradele. Ja kindlasti hakkab ütlema ka nendele, kes ta nüüd presidendiks panid. Ta ei kuulu ühtegi parteisse ja teda ei saa «korrale kutsuda».

Gaucki on nimetatud ka ühe teema või probleemi inimeseks. Selleks teemaks on vabadus. Ta nõuab vabadust ka kõikidele vähemustele (geidele jt). Ja näiteks pole ta üheselt hukka mõistnud Thilo Sarrazini, kurikuulsat immigrantide eest hoiatajat.

Gauck on ise ka vabameelne. Näiteks on ta vana abielu lahutamata ja ta elab Nürnberger Zeitungi ajakirjaniku Daniela Schad­tiga kümme aastat külastusabielu. (Muide, viimane ei kavatse Bellevue presidendilossi kolida, aga et oma Nürnbergi majanaabritele seoses oma isiku uute turvameetmetega mitte ebamugavusi valmistada, hakkab ta ilmselt teenistusvillat kasutama.)

Raske öelda, kas Gauck unustas oma abielu lahutada või teeb ta meelega nii, juhtides jällegi tähelepanu inimese vabadusele. (Seoses sellega meenub kadunud sõber Unt, kes läks abielu registreerima, olles unustanud, et vana on alles lahutamata.)

Nii et kuigi poliitiline avalikkus näis teda ülekaalukalt «embavat», ollakse ka ettevaatlik. Ja liidunõukogus jäi tal üle saja ootus­pärase hääle tulemata (tulemus oli 991:126). Tema vastaskandidaadiks oli Linke-partei esitatud Beate Klarsfeld, tuntud natsivastane aktivist, kes sai omal ajal kuulsaks sellega, et andis kantsler Kiesingerile avalikkuses kõrvakiilu tolle väidetava natsimineviku pärast. (Tagantjärele tuli ilmsiks, et ta sai oma teo eest ühelt parteilt 2000 marka.)

Nii et endised kommud ja nende praegused sabarakud tekitasid päris osava vastasseisu, andes justkui mõista, et natsikütt peaks olema ikka «kaalukam» kui nuhikütt! Vasakparteile on Gauck tulevikus enim pinnuks silmas.

Saksa presidendil on vähe reaalset võimu. Ta võib peaasjalikult rääkida. Mooseslikku Gaucki on nimetatud «südamete presidendiks». Ta tahab inimesi hoolivamasse, vennalikumasse ühiskonda juhatada ja kutsub meelt parandama, aga mitte noomides, vaid innustades ja ühendades.

Me võime muidugi mõelda, et Saksamaal läheb ju väga hästi. Siiski – vanade ja uute liidumaade tase on erinev ja ka hingelises plaanis võtab ilmselt põlvkonna, enne kui vahetegemine kaob. Riigis on kolm miljonit türklast, kelle (ja ka ülejäänud muulaste) integreerumine pole läinud nii, nagu vahepeal loodeti. Seepärast tunneb ühiskond vajadust moraalse autoriteediga ühendava isiku järele.

Lihtsamalt: Saksamaa tahab Havelit. Kas Gauck on seda? Üks ajakirjanik ütles pärast temaga kohtumist, et Gauck oli rääkinud pool tundi ja kuigi ajakirjanik suurt midagi aru ei saanud, «mõjus see ometi väga». Õnneks kestab presidendi ametiaeg kauem kui pool tundi. Gauck ei pea ka Brüsseliga asju ajama ning võib keskenduda ühiskonna hingelisele ja sotsiaalsele küljele.

Ka Eestile on presidenti vaja. Seda ülesannet ei saa täita parlamendi esimees, sest tema on parteiline isik ja on oma moraalset kapitali päevast päeva istungeid juhatades paratamatult kulutanud. Ei kõlba õiguskantsler ega riigikontrolör, sest neil pole asja moraaliküsimustega. Ei kõlba kunstnik, piiskop ega kolumnist.

On vaja väärikat tarka mehikest või naisukest, kes rahvaga aeg-ajalt räägiks ja kelle hääl poleks mattunud sadade teiste «arvajate» kakofooniasse. Iseasi, kas tal peaks olema poolesajast töötajast koosnev kaaskond.