Tõnis Palts ⟩ Megakasumeid teenivad pangad võiksid hakata riiklikku lennufirmat rahastama

Tallinna Lennujaam. 26.01.2021 Foto: Konstantin Sednev / Postimees

• Valitsuse ebaloogilised maksustamised, absurdsed korraldused ministritoolidega on loonud segapudru.
• Riik ja pangad võiksid jõuda kokkuleppele, et viimased tagavad olulised lennuühendused Tallinnast.
• Kandikul ette mängitud diil tooks kasu mõlemale.

Eesti majandusuudistes on samaaegselt üles kerkinud kaks suurt teemat: Nordica üüratu kahjum ja pankade megakasumid. Tekkinud olukord annab targalt tegutsedes harukordse võimaluse tulla välja lahendusega, kus hundid oleks söönud, lambad terved ja majandus elavneks. Pangad võiksid asuda toetama Tallinna otselende, kirjutab kunagine Tallinna linnapea ja rahandusminister Tõnis Palts (Isamaa).

Praeguse tragikoomilise olukorra on kõige paremini kokku võtnud Indrek Neivelt sotsiaalmeedias: «Vaatan neid uudiseid ja enam ei saa aru, kas need on libauudised või päris. KLIIMAMINISTEERIUM juhib lennukompaniid, mis lendab Rootsi siselende. Ja selle lendamise eest maksame me neile peale poole aasta jooksul 7 miljonit eurot. Samal ajal teenib kaks Rootsi panka Eestis poole aasta jooksul 327 miljonit eurot puhaskasumit. Ja rohepöörde edukaks läbiviimiseks on vaja tõsta automaksu. Ja seda, et see on mitte rahaline, vaid kliimaprobleem, selgitab rahandusminister. Mitte Kliimaminister» (Facebook, 02.08.2023).

Valitsuse ebaloogilised maksustamise põhjendused ja absurdsed ümberkorraldused ministritoolidega on loonud vastutusvaldkondade segapudru. Ent loos on veel üks põnev detail. Hoolimata asjaolust, et Kristen Michal kannab praegu kliimaministri ametimundrit, saab ta juba teist korda rahvuslikku lennukompaniid viimsele teekonnale saata. Michal mattis 2015. aastal Estonian Airi majandus- ja taristuministri toolilt, mis oli toona vähemasti ministri vastutusvaldkonna mõttes loogiline. Kuid markantsemaks muudab loo tõik, et Estonian Airi kaotamise järel oli Michal ise Nordica loomise taga, millest tahab nüüd jälle lahti saada.

Mäletatavasti pakkusid lätlased 2015. aastal Estonian Airi kriisi ajal lennuühenduste tagamiseks osalust Air Balticus, kuid toonane Michali juhitud majandusministeerium pidas seda toona pseudoteemaks, sest lätlased olla sullerid ja nende bisnis liialt kahtlane (Delfi, 24.07.2015). Otsustati Nordica loomise kasuks, et täita strateegilised eesmärgid pakkuda otselende Tallinnast. Lõpuks neid eesmärke enam ei täidetud ja kahjumisse jäädi isegi allhanke-, rendi- ja Rootsi siselendude teenuste pakkumisega, millel polnud enam Eesti strateegiliste huvidega mingit otsest seost. Aga vähemalt ei aetud mingit kahtlast äri, eks?

Kuidas läheb samal ajal sulidel lätlastel? Air Baltic, mis küll samuti tegutseb praegu kahjumlikult, jäädes eelmisel aastal 53 miljoniga miinusesse (Postimees, 04.05.2023), suudab siiski täita Läti strateegilisi eesmärke, pakkudes üle 70 reisisihtkoha. Air Balticu praegune kahjumgi on rohkem tingitud koroonapandeemia tagajärgedest, sest asjaosaliste sõnul käive ajas suureneb ja kahjum ajapikku väheneb (ERR, 29.11.2022). Isegi Nordica juht Jan Palmér on öelnud Air Balticu kohta: «Riias tehti asja targemalt. Seal leidis riik võimaluse lennuühendustesse investeerimiseks, sest osa Air Balticust oli erainvestori käes. Tehti nutikamalt ja saadi suureks. Aga ma ei näe, et Tallinnas sellist valmidust oleks» (Postimees, 13.07.2023).

Äkki leiaks valmiduse targalt tegutsemiseks?

Praegu vaatab lahendus, kuidas targalt tegutseda, meile ise otsa. Kuni riigiabi rahvuslikule lennufirmale ei ole lubatud, võiks Eesti riik teha megakasumeid korjava pangandussektoriga mitteametliku kokkuleppe: et hoida ära Leedu stiilis solidaarsusmaks kasumile, võtavad pangad «vabatahtlikult» rahalise kohustuse tagada Tallinna otselennud olulistesse sihtkohtadesse. Ametlikult doteeriksid pangad rahvuslikku lennukompaniid muidugi vabatahtlikult. Laiemas plaanis oleks see pankadele endilegi kasulik.

Kuni riigiabi rahvuslikule lennufirmale ei ole lubatud, võiks Eesti riik teha megakasumeid korjava pangandussektoriga mitteametliku kokkuleppe: et hoida ära Leedu stiilis solidaarsusmaks kasumile, võtavad pangad «vabatahtlikult» rahalise kohustuse tagada Tallinna otselennud olulistesse sihtkohtadesse.

Skeemis, kus avalik võim seab eraettevõtlusele tingimused infrastruktuuri arendamise suhtes, ei ole midagi uut. Kohalikud omavalitsused seavad kinnisvaraarendajale tingimusi, et uusarenduse võite teha küll, aga siis peate tegema ka lasteaia. Sest kui siin juba tegutsete, aitate omalt poolt kaasa keskkonna toimimiseks vajaliku infrastruktuuri rajamisele.

Täpselt samasugused tingimused võiks panna pangandussektorile. Võite Eestis kasumit teenida ja välja võtta kui palju tahate – sellele lisamaksu ei tule –, aga omalt poolt aitate ülal pidada majanduskeskkonna toimimiseks vajalikku taristut ehk regulaarset lennuliiklust Tallinnast.

Eestis peab leppima sellega, et asume Euroopa mõttes ääremaal ja regulaarsele lennuliiklusele tuleb peale maksta. Kuna riik ei saa riigiabi reeglite tõttu seda ise teha, siis palun väga, tehku erasektor. Pangandussektorile sobiks suurepäraselt ülesanne pidada ülal rahvuslikku lennufirmat.

Mida võidaks riik koostööst pankadega?

Riik saaks seada tingimuseks tagada konkreetsed graafikujärgsed lennud kaheksasse kõige olulisemasse sihtpunkti üle Euroopa. See tähendab näiteks Londonisse, Frankfurti ja Brüsselisse peaks iga päev väljuma lend kindlal kellaajal hommikul ja naasma kindlal ajal õhtul. Lendude väljumisajad peavad olema kogu aeg stabiilselt samad. See oleks puhtalt logistiline ülesanne ega poleks kuidagi seotud kasumi maksimeerimisega.

Riik saab ka oma riiklikule lennukompaniile investorid, kes teavad kuidas äri aetakse ja kelle enda nahk on turul. Praeguse süsteemi järgi on omanik nime ja näota riik, keda võivad kõik firmas toimetavad tegelased lüpsta või põhja ajada, aga keegi lõpuks ei vastuta. Kui pankade enda raha on turul, ilmuksid lüpsmise järel firma operaatorite uste taha hoopis teistsugused lipsustatud omanikud, kellel on nimi ja nägu ja see nägu oleks väga kuri.

Kui palju see maksaks? Nordica juht Jan Palmér on öelnud, et üks otseliin Tallinnast tähendaks kolm miljonit eurot kahjumit aastas. Kaheksa otseliini tähendaks Palméri hinnangutele tuginedes 24 miljonit eurot kahjumit aastas.

Mida võidaks koostööst riigiga pangad?

Eesti jätaks Leedu eeskujul kehtestamata solidaarsusmaksu pankadele. Lisaks Leedule on pankade kasumite maksustamise kavatsusest teatanud ka Läti. Nii jääksime ainsaks Balti riigiks, kus pankade hiigelkasumite kallale otseselt ei mindaks. Kui Eesti kehtestaks Balti naabritele sarnase solidaarsusmaksu, peaksid pangad maksma 150 miljonit eurot aastas, nagu on välja toonud Indrek Neivelt (ERR, 27.07.2023). Millise diili pangad valiksid?

Samuti antaks pangandussektori finantseeritud lennufirmale võimalus kahjumit vähendada sellega, et kohustusliku lennugraafiku välistel aegadel võib lennufirma toimetada nii, kuidas heaks arvab. Rahvuslik lennukompanii võib kahjumi vähendamise eesmärgil lennata, kuhu soovib, või teha kusagil mujal Euroopas siselende, allhanget ja renti, nagu seni on teinud Nordica. Või ehitagu kasvõi lendav kasiino.

Arvestades pangandussektorile omast võimet rahamaailmas orienteeruda, võiks olla nende finantseeritud lennunduskompaniile huvitav ülesanne leida kohti graafikujärgsete lendude kahjumi vähendamiseks. Raske töö, tarkade lahenduste ja hea õnne korral suudetaks ehk isegi ääremaal asumisest tingitud kahjumit ära hoida.

Praeguse süsteemi järgi on omanik nime ja näota riik, keda võivad kõik firmas toimetavad tegelased lüpsta või põhja ajada, aga keegi lõpuks ei vastuta. Kui pankade enda raha on turul, ilmuksid lüpsmise järel firma operaatorite uste taha hoopis teistsugused lipsustatud omanikud, kellel on nimi ja nägu ja see nägu oleks väga kuri.

Ent pangandussektoril tasub näha ka kaudsemat kasu. Stabiilselt ja regulaarselt toimivad lennuühendused annavad tõuke majanduskasvuks. Panku huvitab kindlasti võimalus ettevõtluslaenu andmisest. Seda on palju hõlpsam teha, kui nad ise tagavad stabiilise lennuühenduse Tallinnast, mis annab Eesti majanduskeskkonnale vähemalt mingigi kindluse.

Pankadele võib olla meelt mööda kanda ise mingit vastutust ühiskonna toimimise eest, sest sellega saab kasvatada oma ühiskondlikku krediiti. Eriti kui kogu skeem oleks vabatahtlik kokkulepe riigi ja pangandussektori vahel.

See, et pangandussektor doteerib rahvusliku lennukompanii otselendude, võib oma olemuselt olla ka ajutine, näiteks kümme aastat, või kuniks Euroopa Liit töötab riigiabi reeglite lõdvendamise kallal. Lõppkokkuvõttes ei saa Eesti läbi ilma otselendudeta Tallinnast, olgu neid rahastanud riik või pandud kohustus erasektorile. Kui istuv valitsus sellise lükke ära teeks, oleks see nende esimene majanduse elavdamise meede, mida oleme näinud. Võimalus on kandikuga ette antud.