JUHTKIRI ⟩ Peame uurima kütusehinna kujunemist

Eesti kütusehinna kujunemine tekitab segadust. Pilt on illustratiivne. Foto: Madis Veltman

• Kütuse maailmaturu hinna odavnemine jõuab meie tanklatesse hilinemisega.
• Konkurentsiamet peab uurima, mis on Eesti tanklate hinnapoliitika taga.
• Ülejäänud Euroopa kütuseturg näib toimivat teiste reeglite alusel.

Hispaanias Osuna Volaroili tanklas on toimunud viimaks ometi suurem hinnatõus. Diislikütus maksab nüüd 1,28 euro asemel 1,34 eurot. Hispaania eri tanklakettide vahel võib olla suur hinnaerinevus ning hinnad ei tõuse samal tunnil, mil kallineb toornafta barreli hind maailmaturul. Ja pole ka ime, sest nafta ei teleporteeru tanklatesse, vaid teda tuleb enne töödelda ja siis laiali vedada. See kõik võtab aega.

Eestis ometi nii juhtub, et kütus tanklates kallineb imekiiresti ühes taktis maailmaturu hinna tõusmisega, kuid maailmaturu hinna odavnemine seevastu jõuab meile arusaamatul moel hilinemisega. Paratamatult meenub nali, et Tallinnast Tartusse sõita on rohkem maad kui Tartust Tallinnasse. Tavamõistus saab väga hästi aru, et nii see ei ole, vaid küsimus on tahtes.

Isegi konkurentsiametil on tekkinud kahtluseid, eriti selles osas, et kõigis Eesti tanklates on väga sarnased hinnad. Konkurentsiameti peadirektor Evelin Pärn-Lee on öelnud juulis Postimehele antud intervjuus, et samasugust ühe-hinna-poliitikat-kõigis-tanklates on ta näinud Euroopa riikidest ainult Albaanias. Meenutame, et Albaania ei ole veel Euroopa Liidu liige ning alles 1997. aasta märtsis pärast Sali Berisha taasvalimist presidendiks puhkesid seal rahvarahutused, relvaladude uksed murti lahti ja tänavatel sõitsid tankid – ja autosid oli seal siis veel vähe.

Miks on meie tanklates samasugune hinnapoliitika nagu kriminaalse minevikuga Albaanias? Konkurentsiameti peadirektor on lubanud, et asja uuritakse ja me peaksime tulemused teada saama umbes aasta pärast. Veel on peadirektor öelnud, et ametil on uurimiseks liiga vähe volitusi.

Eestis kallineb kütus tanklates imekiiresti ühes taktis maailmaturu hinna tõusmisega, kuid maailmaturu hinna odavnemine seevastu jõuab meile arusaamatul moel hilinemisega.

Postimees ei poolda riigiametite volituste suurendamist probleemide lahendamise parima võimalusena, kuna elu on näidanud, et sellest ei tule midagi head – kahjuks ka väikeses Eesti riigis. Küll aga võiks seadusandja kõnealusel juhul varustada konkurentsiametit ühekordse konkreetse eesmärgistatud volitusega – kui asi on tõesti selle taga –, et teha viimaks ometi kindlaks, kas hinnapoliitika Eesti tanklates on juhuste kokkulangemine, konkreetse turuliidri hinna matkimine või siiski kartell. Ja pole mingit õigustust sellele, et peaksime tulemust ootama terve aasta.

Me ei räägi praegu sellest, millist rolli mängivad maksud kütusehinna kujunemises – see on igati omaette vaatlust vääriv teema. Me räägime esiteks sellest, miks mõjub tanklates maailmaturu kütusehinna kallinemine kiiresti, odavnemine aga aeglaselt. Teiseks räägime sellest, miks on see mõju kõikides Eesti tanklates ühesugune.

Kui see kartell pole, on see igatahes imelik, kuna ülejäänud Euroopa kütuseturg näib toimivat teiste reeglite alusel. Kuidas seda anomaaliat uurida? Võib-olla soovib konkurentsiamet juurde volitusi jälitustegevuseks või pealtkuulamiseks, mida ei saa heaks kiita, kuid alustada võiks suurandmete analüüsist ning pikaajaliste kütusehindade trendide põhjal väljajoonistuva mudeli põhjal saaks asjaomastele küsimusi esitada.

Kütuse ja elektrihindade vaba kujunemine peaks olema riikliku teravdatud tähelepanu all, kuna nende hindade tõus on üheks suureks üleüldise hinnakallinemise põhjuseks ja inflatsioonikeerise käivitajaks. Samuti on küsimärgi all olulise riigiameti tõsiseltvõetavus, mida Eesti ei tohiks enesele lubada.