Pummeldavad punavanakesed ajasid lääne luurajad segadusse

Kaks korda aastas – 9. mail ja 7. novembril – upitati kommunistide liidrid tribüünile Lenini surnukeha kohal. See pilt on tehtud 1987. aastal, kui kommunistide korraldatud riigipöördest Venemaal oli möödunud 70 aastat. Pole teada, kas kõik võimutaadid on selle pildi peal õiges järjekorras, sest eelneval päeval peeti pidu ohtra alkoholiga ning vahipataljoni ajateenijatel ei pruukinud nende mehikeste õiges järjekorras tribüünile upitamine õnnestuda. Foto: akg-images

Kuigi Venemaad ja sealseid rahvaid on püütud igatepidi analüüsida ja nende käitumist ennustada, tuleb ilmselt tagasi pöörduda arusaama juurde, mille sõnastas 19. sajandi algupoolel Fjodor Tjuttšev, Vene diplomaat ja luuletaja, kes tegutses 15 aastat Vene saatkondades Münchenis ja Torinos ​ tänapäevases mõttes spiooni ja suunamudijana: «Mõistusega Venemaad ei võta, / üldise arssinaga teda ei mõõda: / tal on eriline staatus – / Venemaasse võib ainult uskuda.»

Kui suhted muu maailma ja Nõukogude Liidu ning ilmselt kogu Varssavi pakti riikide vahel lukku läksid, nimetas Bernard Baruch kujunenud olukorra 1947. aastal külmaks sõjaks. Baruch on üks selle termini paljudest isadest. Aasta varem oli Winston Churchill käibele võtnud termini «raudne eesriie» ja raudne see oligi: täpset teadmist sovetimaal toimuvast enam ei saadudki. Nii hakati analüüsima seda vähest, mis kaudseid teid pidi kätte saadi. Tekkis koguni uus uurimissuund – kremloloogia. Iga viimane kui kild nõukogudemaal toimuva kohta oli lääne luureasutustele ja seda nähtust uurivatele tarkpeadele kulda väärt.

Üheks uurimisobjektiks sai ka see, kes suurte pidustuste ja kongresside ajal kelle kõrval istub või seisab: kui totalitaarses süsteemis «malendite» paigutus muutub, siis millelegi see ju ometi viitab. Milline on aga selle analüüsimeetodi lähtekoht, on endiselt küsitav. Kas toimiti põhimõttel, et sõpru tuli hoida lähedal ja vaenlasi veel lähemal, jäigi teadmata, sest selle meetodi kaardid oli segatud ilmselt üsna algusest saati.