ANDRES AULE ⟩ Miks olin mina see, kes heiskas Smuuli bareljeefi kõrvale punalipu?

Foto: Erakogu

Postimehele saatis oma selgitava loo Andres Aule – mees, kes heiskas koos Jaak Valgega Juhan Smuuli bareljeefile ENSV lipu ja keda uurimisorganid pole seni suutnud tuvastada.

Eesti NSV punalipu rippumine Tallinna linnaruumis 2023. aastal ei ole normaalne. Kuid normaalsusest väljumine peaks olema mõistetav, kui tegu on protestiva kunstilise viitega sellele, et samas linnaruumis ripub bareljeefne auavaldus küüditamises osalenud hilisemale kompartei keskkomitee liikmele ja mõnigi peab seda erinevalt lipust täiesti normaalseks.

Kui lipu ülespanijate fotod politsei palvel meedias avaldati ja üks kahest osalisest otsustati ilmselt poliitilistel eesmärkidel meedias avalikustada, ootasin, et ka mind tuvastatakse. Meile ei olnud oluline oma isikuid avalikustada, kuid olime selle võimalusega arvestanud. Oma nägu ma lippu heisates kaamerate eest ei varjanud.

Praegu tekkinud avalik poleemika – tänu kirjanike liidule ja politseile ulatuslikum, kui oskasime loota – oli kavandatud aktsiooni üheks osaks, nii-öelda teraapiliseks kirumiseks või sõimuks, mille kaudu saavad punase frustratsiooni välja elada, heiskajate kaela ajada, ühesõnaga punase minevikuga lõpparve teha need arvajad, kel on sellega oma eriline suhe. Rõõm näha, et seda võimalust on innukalt kasutatud. Küllap mõnigi neist arvajaist on ise kunagi korduvalt sama lippu heisanud, kirjas komsomolikomiteele asise tõsidusega Leninit tsiteerinud või muul viisil parteilist karjääri teinud. Saan nüüd pikendada avalikku tähelepanu sellega, et lisan oma selgitused.