Katrin Laur ⟩ Suvi Saksamaal

Saksa riigipäevahoone Berliinis 2021. aastal Foto: Christian Spicker via www.imago-images.de

1990ndad olid Saksamaal kantud Berliini müüri langemisest ja kahe Saksamaa ühinemisest. Taasühinemine andis riigile sihi ja suure narratiivi. Järsku olid võimalikud asjad, mida varem ette ei kujutatud, kirjutab kirjanik Katrin Laur.

Ilmekas näide sellest on Christo ja Jeanne-Claude’i riigipäevahoone pakkimine hõbedasse kangasse. 20 aastat oli maailmakuulus kunstnikupaar seda projekti endaga kandnud. Riigipäevahoone oli hädapäraselt renoveeritud, enne seda seisis ta tükk aega varemetes ja ootas lammutamist. Saksa Föderatiivse Vabariigi valitsus resideeris Reini-äärses väikelinnas Bonnis, hea näide sellest, kuidas tollane Saksamaa ennast ise nägi, kuidas nägi teda ülejäänud maailm. Pärast Wirtschaftswunder’it majanduslikult võimas, kuid ilma poliitiliste ambitsioonideta. Sõja kaotaja, inimsusvastaste kuritegude toimepanija. See Saksamaa ei kujutanud endale ette, et Reichstag veel riigipäevahoonena kasutusele võetakse, aga Christole ja Jeanne-Claude’ile öeldi kindlalt ei, sest «nii ei tehta». Nüüd oli aga järsku kõik võimalik, Berliin oli jälle pealinn, hoonet ootas ees ümberehitamine selleks, millisena me teda täna näeme. Päev otsa käisid tulised debatid, nagu demokraatiale omane, ja lõpuks otsustati 292 poolt- ja 223 vastuhäälega lubada riigipäev sisse pakkida.

24. juunist 7. juulini säras räämas koloss alumiiniumhõbedases pakendis, siniste paeltega kokku nööritud nagu sünnipäevakink. Rahvas sõitis kohale lähedalt ja kaugelt, paljud tulid telkide ja magamiskottidega ning jäid laagrisse. Süüdati lõkkeid, lauldi, tantsiti, näidati tsirkusenumbreid. Minagi käisin seal iga päev, ma elasin Berliinis, ja sain sellest rõõmust osa.