JUHTKIRI ⟩ Uue külma sõja malelaud ulatub taas Aafrikasse

Päeva karikatuur 03.08.2023 Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Nigeri valitsust on üritanud juba mõnda aega kukutada mitmed mässulised.
• Rivaalitsevaid suurjõude huvitavad Nigeri rikkad loodusressursid.
• Venemaa üritab ennast näidata Aafrika riikide suure sõbra ja päästjana.

Miks peaks meile korda minema sõjaväeline riigipööre Aafrika südames Nigeris? Aga selle pärast, et juba mõnda aega tagasi on alanud uus külm sõda, mida ennustas ajakirjanik Edward Lucas juba oma 2008. aastal ilmunud samanimelises raamatus. 

Tegemist on globaalse vastasseisuga demokraatlike ja ebademokraatlike riikide vahel, kus ühel poolel on USA, Suurbritannia, Euroopa Liit, Jaapan ja Austraalia – kui nimetada vaid olulisemaid tegijaid – ning teisel pool Venemaa ja Hiina.

Nii nagu esimeses külmas sõjas kolmkümmend aastat tagasi, nii ka praeguses väldivad põhijõud otsest kokkupõrget, mis võiks viia tuumasõjani, kuid katsuvad jõudu perifeerias. Oma aja näidetena võib tuua Korea või Vietnami sõja, ka Afganistani sõja. Aafrikas toimusid kodusõjad Mosambiigis, Etioopias, Somaalias, Angoolas ja mitmetes teistes sealsetes riikides. Uue külma sõja malelaud ulatub taas paraku Aafrikasse. Praegu on antud tuld etturile nimega Niger, kus demokraatia oli juba hakanud juuri ajama ja kes oli kujunemas oluliseks lääneriikide koostööpartneriks regioonis.

Meenutame, et Nigeri valitsust on üritanud juba mõnda aega kukutada mitmed mässulised, nagu Al-Qaeda, Islamiriik ja ka Boko Haram (kindlasti mitte segi ajada Procol Harumiga, mida on hämmastaval moel juhtunud!). Sealse olukorra stabiliseerimiseks plaanis Eesti saata kohale oma rahuvalvajaid. Hetkel on sellel plaanil mõistagi kriips peal. Kuid meie jaoks on oluline mõista, et äsjaste sündmuste taga paistavad Wagneri kõrvad (ja taas pole tegemist muusikuga). Rahvusvahelises meedias nägime pilte, kuidas mässulised olid välja toonud Vene Föderatsiooni lippe.

Meie valik on lihtne: olla samas leeris nendega, kes toetavad õigusriiki ja demokraatiat ning aidata vastavalt meie võimalustele neid, kes soovivad samade väärtuste alusel vaba maailmaga liituda.

Pole mingi saladus, et Prigožini erasõjavägi Wagner tegutseb Aafrikas laia haardega. Võib isegi väita, et tema tegevus on olnud tähtis Venemaa välispoliitika instrument Mustal Mandril, kus paralleelselt on oma mõjusfääri laiendanud Hiina Rahvavabariik. Kui hiinlased on eelistanud majanduslikku ja varjatumat mõjutustegevust, siis wagnerlased pole tagasi kohkunud sõdimisest, kus see on olnud võimalik.

Rivaalitsevaid suurjõude huvitavad Nigeri rikkad loodusressursid. On juba kuulda, et mässulised soovivad lõpetada uraanimaagi ekspordi kunagisele emamaale Prantsusmaale – kes saab üle 60 protsendi oma elektrienergiast tuumajaamadest.

Vanemad lugejad mäletavad kindlasti huumoriajakirja Krokodill, kus karikaturistid naeruvääristasid nn lääne imperialiste, kes olid suure dollarikoti ja sigariga ning orjastasid mustanahalisi pärismaalasi. Lähiajal kuuleme meie idanaabrilt kindlasti rohkesti samalaadset antikolonialismijuttu. Venemaa üritab ennast näidata sealsete riikide suure sõbra ja päästjana, esitledes seda nagu mingisugust antikolonialistlikku võitlust, kuid pidades ise – üllatus, üllatus – 19. sajandi vaimus koloniaalsõda Ukrainas. Euroopa Liit peab seda läbi nägema ning pakkuma Aafrikaga suhtlemiseks riike, kellel pole koloniaalminevikku – nagu näiteks Eesti või Soome.

Meiegi ei tohi langeda selle retoorika ohvriks. Eesti välispoliitika saab olla vaid väärtuspõhine ning meie reliikviaks on vabadus. Meie taassünd sai võimalikuks tänu okupatsiooni mittetunnustamisele juhtivate lääneriikide poolt ja kõik need aastad lehvis sinimustvalge meie New Yorgi peakonsulaadil. Seega on meie valik lihtne: olla samas leeris nendega, kes toetavad õigusriiki ja demokraatiat ning ühtlasi aidata vastavalt meie võimalustele neid, kes soovivad samade väärtuste alusel vaba maailmaga liituda.