Triin Reitalu ⟩ Looduskaitse kaugeneb loodusest

Viidumäe looduskaitseala vaatetorn Foto: Claire Peinar

Looduskaitsjad tähendavad nüüd kabinetis istuvaid, mitte looduses käivaid inimesi, kes võiksid huvilistele nõu anda, arvab bioloog Triin Reitalu.

Eesti looduskaitsel on auväärselt pikk ajalugu ja võime oma loodusväärtuste üle uhked olla. Võrdluses Lääne-Euroopaga on meil elusloodus kahtlemata palju paremini säilinud ning meil tuleks läände vaadates õppida, kuidas kõiki oma soid, metsi ja pool-looduslikke kooslusi mitte hävitada, sest nende nullist taastamine on väga kallis. Eesti maismaast on ligi viiendik kaitse all, kas rangemal või leebemal moel. Kaitsealade pindala on viimastel aastakümnetel küll veidi suurenenud, kuid samas on looduskaitse pidevas rahahädas ning see on viinud kärbeteni ja looduskaitse kaugenemiseni loodusest. See kipub ohustama meie toimivat looduskaitsesüsteemi.

Metsavahid elasid metsa keskel, tundsid oma piirkonna metsi, teadsid, kus midagi toimub ja elasid metsade käekäigule kaasa. See amet on rännanud ajaloo prügikasti. Veidi küll aeglasemas tempos, aga sama protsess toimub juba mõnda aega looduskaitsjatega: suur osa looduskaitsetöötajatest on taandunud kontoriametnikeks, kellel päriselt loodusesse asja enam ei ole. Enamik keskkonnaameti töötajatest, kes oma tööd hingega teeb, käib siiski oma vabast ajast Eesti looduses ja tunneb seda väga hästi, aga tööülesannete hulka see enam ei kuulu. Looduskaitsealuse maa kohta käivad otsused sünnivad tihti vaid kaardimaterjali ja andmebaasides sisalduva info põhjal linnas kontorilaua taga.