VOOTELE PÄI ⟩ Ärme tee endast oma ajaloolise trauma pantvange

Reformierakonna esimees Kaja Kallas ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Lauri Läänemets kommenteerivad koalitsioonilepingut Foto: Tairo Lutter

Mulle pole ideoloogilised kinnisideed kunagi istunud – olgu selleks kommunism, kapitalism või naivism, kommenteerib Vootele Päi Lauri Läänemetsa öeldu ümber kerima hakanud majandusarutelu sotsiaalmeedias.

Panin kirja mõne mõtte osa ettevõtete rekordkasumi ja nende maksustamise teemal. Juba paar kuud häälestan end pigem erasektori lainesagedusele. Võrreldes aastatagusega, mil viimati eras toimetasin, on temperatuurierinevus märgatav: ebakindlus ja ettevaatlikkus on eri sektorites ülimalt tunnetatavad.

Reaalsus on see, et osa ettevõtteid teenib ja viib Eestist välja rekordkasumeid olukorras, kus enamik ülejäänud sektoreid peab pingutama, et ellu jääda – jätta palkamata, koondada või koguni sulgeda – ja kasumikasvust peab tavaline Eesti ettevõtja suu puhtaks pühkima.

Selles olukorras ongi kummaline lugeda, kuidas paljud viskuvad rekordkasumite kaitseks ambrasuurile ja tühistavad igasuguse sisulise debati, laskudes hoopis ise isiku- või maailmavaatepõhistesse rünnakutesse. Ei ole mingit tähtsust IMFi ega Eesti Panga analüüsidel, ka mitte Eesti reaalsel SKT näitajal, nende argumentide ja ideede sisulise arutluse asemel on kas lihtsam või lihtsalt jõukohasem tegeleda isikupõhise või semantilise tühistamisega.

Ajaloo pantvangid

Mulle pole ideoloogilised kinnisideed kunagi istunud – olgu selleks kommunism, kapitalism või naivism. On reaalsus, probleemid ja vajalikud debatid, kuidas neid probleeme lahendada või tulevikus ennetada. Praegune turutõrge on probleem, mis pärsib sadade, kui mitte tuhandete Eesti ettevõtete konkurentsivõimet täna ja tulevikus, sest raha voolab energia ja finantssüsteemi tõttu massiliselt Eestist välja. Raha ei jää siia ringlusesse, ei lähe palgaks ega seeläbi uuesti ringlusesse. Jääb tegemata remont, puhkus, mõni tasuline operatsioon või valitakse kallima väiketootja toodangu asemel toidupoes välismaine odavam kaup.

Seepärast tundubki mulle, et välistades igasugust maksudebatti ka edaspidi sotsialismi- ja kommunismitontidega hirmutades, saame oma ajaloo ja ideoloogilise trauma pantvangideks. Me lähtume alateadlikult oma arusaamades ja hinnangutes endiselt mitmekümne aasta tagustest traumadest. Muidugi tuleb ajalugu mäletada, aga see ei peaks saama kinnisideeks ega defineerima iga meie tänast otsust ja maailmatunnetust.

Antud juhul peaksime adekvaatselt mõistma tänast turutõrget ja selle mõju Eesti majandusele, kus valdavalt väike- ja keskmise suurusega ettevõtted, Euroopa mastaabis mikroettevõtted, peavad nii siin kui ka kaugemal püsima konkurentsis. Ehk näen ma asju liiga tumedates toonides, aga koondamiste, kärpimiste või kõrgete intresside tõttu investeeringute edasilükkamisega konkurentsivõimet kindlasti ei tõsta.

Kohati tundub mulle, et meie ühiskond vaevleb mingis aastasadadepikkusest pärisorjusest ja 50-aastasest kommunismieksperimendist tingitud skisofreenilises traumas, kus kapitalism ja turg on püha piirini, et on täiesti loogiline kaitsta üksikute hiigelkasumeid, andmata endale aru, kelle tänase ja homse arvelt see tuleb. Ma ei usu pühadesse lehmadesse ega dogmadesse. Muidugi ei tohi kasum olla karistatav vaid raske töö, innovatsiooni või leidliku ärimudeli väljateenitud igati lugupidamist vääriv tulemus. Tulemus, mis panustab riigi majandusse tervikuna, mitte ei pärsi seda.

Turutõrge, mitte saavutused

Praegusel juhul on lood teistmoodi, sest üksikute rekordkasumid tulevad riigi ülejäänud majanduse ja tarbimise hinnaga ning iga euro, mis Eestist seetõttu lahkub, on siin ostmata jäänud toode või teenus, maksmata jäänud palk, tegemata jäänud, ent ettevõtte säilimise seisukohast tulevikus otsustava tähtsusega investeering.

Tegu on turutõrke, mitte kellegi saavutuse tagajärjega ning seda nendivad ka mitmed turuosalised ise. Näiteks piisaks ka meie pangandushiidude emamaal valitsuse näpuviibutusest, et pangandussektor oma ärimudeliga muutunud olukorras ja turutõrke tingimustes vähe vastutustundlikuma suuna võtaks. Selleks on ka muid võimalusi kui maksud: intressimarginaalide langetamine, teenuste kvaliteedi parandamine, kasumi väljavõtmise asemel raha suunamine tagasi turule.

Ja kui tõesti seal ühtki ideed pole, saabki riik pangandussektorile appi tulla ja osa selle kasumist suunata maksude kaudu keerulistel aegadel investeeringutesse, millest võidavad kohalikud ettevõtted – olgu need uus tee, renoveeritud koolimaja või selgelt sihitud ettevõtlustoetused.

Aga selgelt pole viimane ka minu eelistatud variant, sest majandus ei peaks liiga sõltuma riigi kulutustest. Aga täiesti arulage tundub mulle nii töötaja, ettevõtja kui ka tavalise tarbija ja laenumaksjana kaitsta kellegi rekordkasumeid olukorras, kus need tulevad minu ja minu elukvaliteedi arvelt.

Kõige olulisem on see, et me suudaks kaasa mõelda, loogiliselt ja argumenteeritult arutleda, eiramata fakte ja arve, isikupõhiste rünnakute ja põhjendamata dogmadeta. Võiks mõelda laiemalt kui süüdi on riik ja poliitikud ning kõik lahendab see, kui lollid ametnikud ära koondada. Ja igasuguse ettepaneku peale pole mõtet sattuda hüsteeriasse, kuidas see või too idee on vastuolus igasuguste põhimõtetega.

Need viidatavad põhimõtted alati ei kehti, lihtne näide: oma võrdlemisi lühikese elu jooksul mäletan lugematuid kordi, kus kõigi põhimõtete pinnal on kuulutatud kordi küll näiteks Soome või Prantsusmaa peatset hukku, sest «sotsialism». Tegelikult on Prantsusmaa ja Põhjamaad igasuguste rahvusvaheliste reitingute ja konkurentsiindikaatorite põhjal esirinnas ning Euroopa haiged mehed on hoopis Saksamaa ja ÜK – ja viimase puhul pole Brexit kõiges süüdi.

Iga põhimõte ei kehti igal ajal ja muutumatult, nagu ei saa moodne majandus kohelda tööjõudu pelgalt kui sisendit, sest näiteks oma ärimudeli odavtööjõule ja odava toormega vähese lisandväärtusega tootmisele üles ehitanud ettevõte peab 21. sajandi Eestis paratamatult peagi pillid kokku pakkima. Põhimõte, mis ajas ei kohane ega arvesta ühiskonna ning sellele rajatud majanduse laiemat huvi, on mõttetu.