Mida me peaksime siit järeldama? Eeskätt seda, et riigi rahaasjad pole korras, majanduse väljavaade on kehv ja seni võetud meetmed pole adekvaatsed.
Nüüd siis kõlab sisemiselt põristatud häirekell ka rahvusvahelisel tasandil. Lõppeva kuu alguses osutasime riigikontrolli märgukirjale, et riik on pika aja vältel toetanud tohutut hulka ettevõtteid viisil, kus kasutegurit tuvastada pole võimalik ja kõik riigiabi saajad pole isegi vastavas registris.
Samal ajal on eelarvepositsioone asutud parandama eeskätt maksutõusude abiga. See jätab mulje absurdini viidud sotsialismist, kus ühe käega antakse heldelt ja kontroll puudub, aga teise käega pannakse ühiskonnale peale maksukoormus, mis pitsitab nii üksikisikut kui ka ettevõtlust.
Rahandusminister Mart Võrklaev ütles Fitchi allalastud riigireitingut kommenteerides, et sellega muutub eelarvepuudujäägi rahastamine laenu abil senisest kallimaks. Vahest tõesti olnuks õige laenurahaga Eesti majandust käima tõmmata, kui laenud olid meie jaoks äärmiselt soodsad? Paraku ei jäta mainitud korralagedus ettevõtlustoetustega täit kindlust, et seda oleks tehtud mõistlikul ja jätkusuutlikul moel.
Ministri kommentaari järgmine punkt ütleb aga, et suuremate intressimaksete ja võlakoormuse kasvu pidurdamiseks on vajalikud maksumuudatused (loe: maksutõusud) ning kokkuhoiuvõimaluste otsimine riigisektoris.
Häda on selles, et kärpimise puhul tegeleb riik seni vaid pika ja veniva hoovõtuga, mille põhiline järeldus on see, et kärpekohti õieti polegi.
Ükski riigikogu erakond pole riigieelarve kulusid kasvatades ja lahkelt valimiseelseid lubadusi jagades populismi patust prii.