Meie põhjanaabrid soomlased teavad hästi Saaremaa ooperipäevi ja paar aastat tagasi pühendas Helsingin Sanomat pika loo Viljandi folgile, milles pakuti, et tegemist võib olla maailma kõige kaunima muusikafestivaliga.
Tundubki nii, et meil on õnnestunud üles leida eduka muusikafestivali valem: kõrgel tasemel kultuurile on leitud sama kõrgel tasemel dekoratsioonid. Kaunis muusika on pandud kõlama vähemalt sama kaunis ümbruses, maalilistes Eesti väikelinnades, meie kõige ilusamal aastaajal.
Me oleme osanud konkureerida selles, milles oleme tugevad. Meil ei ole uhkeid ja väärika ajalooga ooperimajasid, kuid see-eest on meil palju ilusat ja puutumatut loodust ning huvitava ajalooga väikelinnu.
Sõna «meie» kasutamisse tuleb siinkohal muidugi suhtuda irooniaga. Väikelinnad ja loodus on küll meie, kuid eduka muusikafestivali valemit ei leidnud üles mitte meie, vaid ikkagi konkreetsed inimesed meie seast.
Kõikide nende edulugude taga on erainitsiatiiv – need on inimesed, kes on julgenud unistada ning oma unistused ka suure töö ja vaevaga teoks teinud: Ludmilla Toon Saaremaal, Ando Kiviberg Viljandis, Toomas Siitan Haapsalus ja Paavo Järvi Pärnus. Alles hiljem on suuremal või väiksemal määral õla alla pannud ka riik. Ja nii see peabki olema.