JAN KAUS ⟩ Puudutuste keel: iga kord pisut tähelepanelikumalt ja õrnemalt kui eile

Jan Kaus FOTO: Kai Tiislär Foto: Kai Tiislär

Hea puudutus põimib erisusi – see loob ühisusi, mälestusväärseid lähedusi. See ei katkesta, ei lõhu, ei peleta. Pakun, et põimiv puudutusviis sisaldab alati teatud sorti ettevaatlikkust, kirjutab Jan Kaus.

1. 2022. aasta ühel kõige olulisemal lavastusel, Juhan Ulfsaki «Melanhoolial», on mõjuv finaal. Need, kes on juba Lars von Trieri filmist saati looga tuttavad, teavad, et see räägib ühest depressiooni käes kannatavast tüdrukust, kellele korraldatakse laulatus. Ulfsaki lavastuses moondub pulmapidu aga kütkestavaks rituaaliks: alasti Tiina (Katariina Tamm) ja tema õde Kleer (Mari Abel) istuvad anumas, mis meenutab pooleldi vanni ja pooleldi purskkaevu. Kleer hakkab oma õde pesema. Pesemine koosneb varglikest, aeglastest puudutustest, mis toovad ühel hetkel meelde ristimise. Kahe naise kõrval põleb lõke, üks algelement valgustab kaht naist, keda viib kokku teine algelement. Nii nagu pesemisest saab ristimine, muundub ristimine ühel hetkel embuseks. 

Iga puudutus on millegi põhjus ja tagajärg, see võrsub konkreetsest olukorrast ning pole sellest eemaldatav, sest osaleb ise järgmiste olukordade tekkes.