Enn Vetemaa: kas ikka tasub üleliia hädaldada?

Enn Vetemaa. Foto: .

Kui juttu tuleb meie kunsti tulevikust,
siis tihti kuulen ohkamist: «O tempora, o mores!...» Ja hädaldusi – ilust tõelisest me jääme ilma vist.
Uus muusika on rahvakauge, noorte kunst ent toores.
Kõik kirjutavad iseendast vaid
ja raamat, ole lahke! ilmub sedamaid...

Kuid täna päikselise päeva poole kisub vist
ja minus ärganud on
OPTIMIST!
Näe, nagu nõuab aastaringne etikett,
jääpurikatest räästais tilgub vett;
on kevad varsti käes ja tärkab sinilill
(või nagu lahkund Ehin lustimeelselt lausus:
«siniloll»).

Mis, kulla sõbrad, on te meelest kauneis kunstes lahti?!

Jah, prahti vahel kirjastavad küll,
kuid mitte a i n u l t prahti!
Oh, armas lugeja, sa ära nuta mette!
Löö pigem tänutundes risti ette:
ka palju kaunist kunstirahvas toob su jalge ette.

Ei mõni ühepäeva-telestaari elulugu tee suurt kurja –
väärt kirjavaral vähendab tiraaže küll, kuid miskit muud ei nurja...

Üks prantslasest noor luulur söandas uhkustada:
«Mul mullu ilmus esikkogu – eksemplare... nelisada!!!»
Ja kui kord «Rohulehtedest» sai ostet ainult üks, on Whitmani klassik, kellest kuulnud igaüks!

Ka meie arbujad eks nummerdanud väljaandeid,
lõid baasi, millest võrsus välja andeid.

Võib endal raudselt pähe taguda,
mis tõesti väärt, ei see saa kaduda!

Ja milleks pisaraid meil valada, kui tädi Maali
täis hardust peigmeest meenutades ... kugistab seriaali...?!
•••
Ei eile pidand pettuma ma, kui kappe laapasin:
on Alver, Alliksaar ja Üdi, Laaban siin.
Ning praegusluuletaist Rooste roostevaba
(kas kirjutab ta riimis või siis vorm on vaba).
Ja nadist honoarist hoolimata sünnib luules imesid –
ja päevast päeva ilmub uusi nimesid.

Vast veidi ootama peab
meie maa ning
ehk ühel kenal päeval inkarneerub...
Uku Masing!

Ka Toomas Vindiga ma rõõmu jagan:
mees kurtis hiljaaegu veel,
et kunst ei ole arheoloogia,
ja tõsiväärtused meil läevad vaikselt looja;
vaid nullbiograafiail soodus aeg on tärgata...

Kuid, näe, nüüd Vinti ennast märgiti
just märgata!

Ning maalis Arrak, Subbi, Pääsuke, Põldroos.
Ei ole noored mehed, ent veel täies hoos..
(Ent parem – minu ala pole see –
teen õigesti, kui ei läe siin pikale.)
•••
Kultuuri risk on kiita – pettunuilt saan laita vist, kuid ei mu peanupp ihka nende paitamist...

Üksmeelel siiski ollakse, et oleks karmim eesti kunsti tali,
kui poleks meil kultuuri tarbeks loodud
kapital!

Ja kui läeb te tuju morniks – ärgem unustage sootuks –
just pessimistist Masingul on viimse teose nimeks
«Meil on lootust»!

Märtsis A.D. 2012
Autori saatesõna: see arvamuslugu tuli ootamatult ebatavalisel kombel riimiline.