JUHTKIRI ⟩ Ukraina vastupealetungi uus faas tähendab senisest karmimat sõda

Päeva karikatuur 28.07. Foto: Urmas Nemvalts

• Võib ennustada, et näeme peatselt veelgi kompromissitumat võitlust, sest suvi hakkab käest libisema.
• Aafriklastel on kõhklusi ja nad ei soovi eriti Vladimir Putiniga samale pildile jääda.
• Peame valmistama end ette provokatsioonideks.

Ukraina kuulutas alanuks vastupealetungi teise faasi, survestades venelasi rindel kasvava jõuga. Raske öelda, kas see oli ukrainlastel algselt nõnda ajastatud või tundsid nad, et peavad Venemaa agressiivsete raketirünnakute ja ähvardava viljablokaadi tõttu tempot tõstma.

Oleme ausad, ootused Ukraina vastupealetungile olid veel suve hakul kõrgemad kui see, mida lahinguväljal on saavutatud. Jah, Ukraina on mitmes rindelõigus edasi liikunud, kuid mitte väga hoogsalt. Ilmselt kruviti ootused põhjendamatult kõrgele.

Vene armee on ehitanud suured miiniväljad ja oma positsioone kindlustanud. Kuna Ukrainal puudub ka ülekaal õhus, siis muudab see kiire edasiliikumise raskeks – eriti kui erinevalt venelastest püütakse oma elavjõudu hoida. Jääb üle vaid kahetseda, et USA otsused ja ettevalmistus seoses hävitajatega F-16 on nii kaua viibinud ning sel suvel pole lootust, et ukrainlased neid kasutada saavad.

Aga aega kaotada ei tohi, sest suvi on pealetungiks soodne aeg ja see sulab kiirelt käest. Seda mõistavad mõlemad pooled, mistap võib ennustada, et näeme peatselt veelgi kompromissitumat võitlust. See tuleb nii rindel, kus Ukraina suur eesmärk on jõuda Aasovi mereni, kui ka teravilja väljaveo võimaluste otsimisel ja selle takistamisel.

Venemaa-Aafrika neljapäeval alanud tippkohtumist Peterburis võib pidada Moskva diplomaatiliseks ebaõnnestumiseks, kui arvestada, et vaid 17 Aafrika riiki on esindatud riigijuhtide tasemel. Aafriklastel on kõhklusi ja nad ei soovi eriti Vladimir Putiniga samale pildile jääda.

Paljude Aafrika juhtide puudumine Venemaa-Aafrika tippkohtumiselt ei tee olukorda Ukrainale ega lääneliitlastele siiski lihtsamaks.

Kuid Venemaa annab mõista, et just nendelt saab Ukrainalt saamata jäävat vilja. Samuti on mitu Musta Mandri riiki Wagneri variväe abiga peaaegu koloniseeritud ja Kremli käpa all. Seega – paljude Aafrika juhtide puudumine Peterburis ei tee olukorda Ukrainale ega lääneliitlastele siiski lihtsamaks.

Liiati on Aafrika riikidel sageli soov läänele vastanduda ning veelgi tugevam võib olla nende tõmme Venemaa ja Hiina autoritaarse valitsemismudeli poole. Nigeri suhteliselt läänemeelse ja demokraatlikult valitud presidendi kukutamine äsjase vägivaldse riigipöördega on järjekordne kinnitus, et lääne mudelid ei tööta.

Sõja mõõtmed on globaalsed, suureneb ka majanduslik ja diplomaatiline võitlus. Putini lubadus anda kuuele Aafrika riigile – ka Wagneri «kuldklientidele» Malile ja Kesk-Aafrika Vabariigile – kuni 50 000 tonni tasuta teravilja on üks osa sellest taustavõitlusest. Näljahäda see pisku küll ei välista, kui arvestada, et mullu viidi Ukraina sadamatest välja umbes 33 miljonit tonni teravilja.

Meil tuleb lähiajal valmis olla kõikvõimalikeks probleemideks ja provokatsioonideks, sealhulgas piiril, ning samuti peame olema valmis toetama lõunanaabreid, kui provokatsioonid lähtuvad Valgevenest.

Tavapärase sõjaabi kõrval tuleb kaasa rääkida Ukraina viljaveoks vajalike uute maismaakoridoride otsimisel. Sellega on probleem, sest aasta tagasi ei olnud ka Ukraina suurim toetaja Poola sugugi huvitatud, et Ukraina vili sealtkaudu Euroopa turgudele jõuaks.