JUHTKIRI ⟩ Valitsus, pane oma krokodillile lõpuks hambad suhu!

Päeva karikatuur 27.07.2023 Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Tegusam valitsus oleks esimesed kärped jooksvas eelarves juba ammuilma ära vormistanud.
• Koomiline on rahandusministri soov saada kärpekohtadeks ideid ja teavet avalikkuselt.
• Eelarve on vormistatud sedavõrd krüptiliselt, et sealt on raske selgeid kärpekohti välja tuua.

Praegu pole esimene kord, kui Eesti riik on eelarvega lõhkise küna ees ja midagi tuleb kiirelt ette võtta. Võrreldes varasemaga on aga muutunud filosoofia. Kui varem saadeti kõigepealt kärpekrokodill kulusid kokku tõmbama, siis nüüd tuli valitsus esmalt lagedale maksutõusudega, aga kärpimisega on pigem jokk: justkui ei oska, ei taha ega raatsi.

Valitsuskoalitsiooni erakonnad ja kõrged riigiametnikud peavad põhjalikult peeglisse vaatama ja endalt küsima, kas selline suhtumine saab olla jätkusuutlik ning milliseid probleeme toob see Eesti majandusele. Näiteks oleme üpris sageli tunnistajaks sellele, et raju palgakasvu veab just avalik sektor ja eraettevõtlus ei suuda sellega sammu pidada.

Kärpekrokodill on muidugimõista üks vastik elukas – ega ta kellelegi rõõmu too, ikka pigem valu. Ta on hooti ka ebaõiglane, sest absoluutselt õiglaselt pole kärpida võimalik. Aga on olukordi, kus kärpida tuleb. Väga nadi mulje jätab kärpekrokodill, kes teeb suuri sõnu, aga siis selgub, et tegelikult on tal suu hambutu, lisaks ta ei näe ega kuule ning on otsustusvõimetu.

Neljapäevase Postimehe kandvat lugu võib lugeda kui följetoni, seal on päris naljakaid kohti. Aga see on üks väga kurb nali, sest selle taga aimdub oskamatus riiki pidada – rõhutame, meie riiki!

Küsitav ja kohati koomiline on rahandusministri soov saada kärpekohtadeks ideid ja teavet avalikkuselt. Seda olukorras, kus tegusam valitsus oleks esimesed kärped jooksvas eelarves juba ammuilma ära vormistanud. Selle asemel on hakatud riigieelarvet korrastama teoreetiliselt ja väga eluvõõralt – paberi peal uusi laekuvaid maksutulusid arvestades. Mis võib lõpuks olla üks suur lõks ning pettumus.

Kärpimise asemel on hakatud riigieelarvet korrastama teoreetiliselt ja väga eluvõõralt – paberi peal uusi laekuvaid maksutulusid arvestades.

Postimehe lehelugu toob taas esile riigieelarve arusaadavuse küsimuse. Eelarve on vormistatud sedavõrd krüptiliselt, et isegi majanduse ja riigiasjadega hästi kursis inimesel on sealt raske mingeid selgeid kärpekohti välja tuua. Vägisi jääb mulje, et suure üldistusastmega programmid, mis ei lase konkreetsetel kulutustel läbi paista, ongi välja mõeldud selleks, et poliitikud eelarvest aru ei saaks ja kuskilt midagi ära ei võtaks.

Ökonomist Kaspar Oja osutab mõnele näiliselt lihtsale, kuid riskantsele kärpekohale, nagu välisvisiidid, saatkonnad või osalemine EXPO-l (aga 2025. aasta Jaapani EXPOst ongi juba loobutud). Ehk see, mis on esmapilgul mugav kärpida, võib olla bumerang, mis toodud näite puhul kahjustab veelgi meie ettevõtete võimet välisturgudele jõuda.

Küll aga lähevad silmad suureks selle koha peal, kus on ära toodud riigiasutuste ja -ettevõtete tohutud kulutused suhtekorraldusele, kommunikatsioonile, reklaamile ja muule sarnasele. Kui vaba ajakirjandus tegutseb selle nimel, et kitsaskohti esile tuua, siis nemad – vähemalt nii paistab – kulutavad meie ühist raha mõõdutundetult selleks, et oma tegevust ilustada.

Päris anekdootliku mulje jätab haridus- ja noorteameti e-osalusplatvormi veebilehe loomine raha eest, mis võiks katta päris mitme IT-inimese aastapalga.

Valitsus, palun võta end lõpuks kokku!