JAN LEVTŠENKO ⟩ Kurjuse jõud: miks on Venemaale nii tähtis Odessa hävitada

Venelaste hävitustöö Odessas Foto: Hector Adolfo Quintanar Perez

Venemaalased ei suuda Odessat vallutada, seepärast põletavad nad seda aeglaselt rakettidega, kirjutab Rus.Postimehe ajakirjanik Jan Levtšenko.

23. juuli öösel tabas Odessat taas Vene raketirünnak. Tõsiselt said kannatada Päästja Muutmise katedraal ja krahv Mihhail Tolstoi teise maailmasõja imekombel üle elanud häärber («Teadlaste maja»). Odessa kesklinnas kannatasid kümned hooned. Linna kaitsevad Ukraina õhutõrjejõud, kuid neist ilmselgelt ei piisa. Venemaa kasutab seda sihikindlalt ära, sest Odessa juhtum on eriline.

Sümboolsed väärtused

Täpselt nädal tagasi lahkus Venemaa teraviljaleppest, motiveerides seda sammu lepingutingimuste rikkumisega Ukraina poolt. Kuigi ka seda otsust analüüsimata on selge, et terroristlik riik on tüdinud ühest valdkonnas hea olemast, kui ta kõiges muus positsioneerib end halvana. Lepingust taganemine võimaldab suurendada survet Ukrainale Musta mere poolt, mille akvatoorium ei ole enam vastastikuste kokkulepetega kaitstud.

Üks teraviljaleppe katkestamise päästikuid oli rünnak Krimmi sillale. Nüüd nimetab Venemaa Föderatsiooni kaitseministeerium Ukraina sadamate pommitamist avalikult kättemaksulöökideks. Sillatoe ja sõidutee purunemine on märkimisväärne kahju, mida Venemaa ei saanud vastuseta jätta. Kuid see vastus ei olnud tavapäraselt lihtsalt sadama infrastruktuuri või kütuseterminalide hävitamine. Oli tarvis tabada ka sümboolselt laetud väärtusi.

Eelmisel aastal tabasid Vene raketid eesmärgikindlalt poliitiliste repressioonide ohvrite kalmistut Harkivis ja Kiievis Babõn Jaris ehitatavat holokausti memoriaali. Need objektid ei anna agressorile rahu, sest on otseselt vastuolus tema ajaloo ümberkirjutamise taktikaga. Võib muidugi eeldada, et Vene kindralitel ja veel enam nende alluvatel on ükskõik, kuhu raketid täpselt lendavad, peaasi et saab sihtmärkide tabamisest ette kanda. Kuid sihtmärgi valikut ei määra sugugi ainult praktilised ülesanded, millele iga propaganda viidata armastab.

Kultuuripärandi hävitamine

Alates sõja algusest on Ukraina kaotanud palju kultuuripärandi objekte. Jutt on sadadest ehitistest ja tuhandetest säilikutest. Esimese löögi said Tšernihivi, Kiievi, Harkivi ja Sumõ piirkond. Hävitati Ivankivi ja Ohtõrka koduloomuuseum, Hrõhori Skovoroda memoriaalmuuseum Harkivi oblastis, tugevalt sai kahjustada 18.–19. sajandi mõisas asuv Trostjanetski muuseumi- ja näitusekompleks jne. Nüüd on ka Odessas kannatada saanud kirjandus-, arheoloogia- ja meremuuseumid. Kahjustused pole saatuslikud, kuid intensiivne tulekahju ajaloolises keskuses on väga kõnekas.

See ei ole lihtsalt ükskõikne vandalism. Ajaloolise keskkonna hävitamine ja märgiliste objektide kaotus on isegi isikliku vara kaotamisest palju demoraliseerivamad. Inimesed ei pruugi seda ise teadvustada. Kuid tasub meenutada, millist õudust tekitas pariislastes Notre-Dame’i tulekahju ja kuidas maailm tardus jõuetult, jälgides, kuidas Islamiriigi võitlejad matsid buldooseritega Assüüria linnu ja õhkisid Palmyra. Terroristlikele ja totalitaarsetele režiimidele on ajalugu tööriist. Kui seda ei saa kasutada, siis selle jäljed hävitatakse. Seda enam, kui niisugune žest teeb korraga haiget suurele hulgale inimestele.

Odessa Päästja Muutmise katedraal pole Palmyraga võrreldav, kuid on linnale väga tähtis. See asutati 1803. aastal ja seda ehitati kogu 19. sajandi jooksul. Selleks ei jätkunud krooniliselt raha. Odessa ei olnud kubermangulinn, vaid allus Hersonile, kuid sai sissetulekut kaubandusest. Ja kogu sellesse ja paljudesse teistesse linna pühakodadesse panustatud raha oli kohalikku päritolu. Linnakassast rahastati ka arhitektuuriliste puuduste kõrvaldamist pühakoja sajanda aastapäeva eel aastatel 1900–1903.

Nõukogude võim rüüstas ja hävitas katedraali aastatel 1936–1937. Munakollasega kinnitatud müüritist polnud kerge purustada. Tuli kellatorni alla dünamiit panna, et see suunatud plahvatusega hoone põhiosale paisata. Kaasaegsed tunnistasid, et linna naaberrajoonides lendasid majadel aknaklaasid eest. 1999. aastal otsustati katedraal taastada. Raha kogus selle jaoks taas kogu maailm, palju aitasid välismaised metseenid. Koopia õnnestus ehitada lühema ajaga kui originaal. 2010. aastal pühitses katedraali, mis kuulub praegu VÕK MP juurde, patriarh Kirill – praegune sõja peapreester.

Avaldati arvamust, et katedraalil pole ajaloolist väärtust. Kas aga just seda ei peaks tänama, et see võttis enda peale löögi, mis oli mõeldud rahumeelsetele inimestele. Võib-olla on juhtunul jumalik eesmärk. Kuid see hoone on paljuski Odessa sõltumatuse sümbol ja näitab füüsilise objektina sealsete elanike tahet. Seetõttu hävitaski end Nõukogude režiimi pärijaks pidav Venemaa valitsus 23. juulil 2023 selle katedraali, mille 1930. aastatel punalippude all juba kõikjal impeeriumimeelset projekti taaselustanud Nõukogude valitsus oli korra juba varem hävitanud.

Venelaste purustatud katedraal Foto: Viacheslav Onyshchenko / ZUMAPRESS.com

Kont venelaste kurgus

Kogu Odessa on Venemaal kui kont kurgus. Lõbus ja isemeelne linn, kauba- ja rahalinn, kus osatakse nautida nii kunsti kui ka meelelahutust, paljurahvuseline ja kuni viimase ajani kohalikes vene keele dialektides kõnelev, kuigi mitte miski siin ei meenutanud Venemaad: Odessa oli ja on porto franco ehk vabasadam, kus suheldakse lingua franca ehk ühise keele abil. Ainult et vaikimisi ei ole see enam kohalik vene keel. Selleks on siin kogetud liiga palju valu ja leina. Kuigi paljud odessalased räägivad endiselt vene keelt, koristades kannatlikult ja rahulikult varemeid, mida linnas on üha rohkem.

Ka Putini Venemaale on ajalugu vaid tööriist. Seetõttu võib Kiievit endiselt kuulutada vene linnade emaks ja püüda niisuguse põhjendusega vallutada. Samal ajal kui võõras, arusaamatu ja alistumatu linn, millel on olnud hiiglaslik mõju kultuurile, mida pead omaks, linn, milleta pole seda kultuuri võimalik ettegi kujutada, sisendab palju rohkem ärevust ja tekitab vihkamist. Venemaalased ei suuda Odessat vallutada, seepärast põletavad nad seda aeglaselt rakettidega, rebestades eri kohtadest Ida-Euroopa ühe kaunima linna kangast.

Mariupoli näide võib Venemaa taktika kohta palju öelda. Täpselt samamoodi põletati 1990. aastatel maha Groznõi ning teises maailmasõjas Königsberg ja Narva. Erinevalt Varssavist või Gdanskist neid hiljem ei taastatud. Nende asemele ilmusid uued kustutatud mäluga linnad. Seetõttu ehitataksegi Mariupolit palavikulise hooga üles, et söestunud jälgede kohale kerkiksid värvilised korrusmajad, metallaedade taha lasteaiad ja VÕK MP allüksused – plastkuplitega kabelid. Nagu poleks midagi olnudki.

Miski ei tohi meelde tuletada, et riik, mis ei tunne midagi peale Kalašnikovi automaadi, on surmavalt ohtlik. Ja see on karm uudis Odessa kaitsjatele, keda ähvardavad uued katsumused. Vaevalt Venemaa, kes teab suurepäraselt, kuidas rünnakuid Odessale kogu maailmas tajutakse, endale seda naudingut keelab. Seni hoiab lootust elus vaid üks tõsiasi: Ukraina relvajõud teevad kõik, et seda Musta mere äärset tsivilisatsioonikeskust kaitsta. Lisaks kõikvõimalikele teraviljatehingutele, mille elulisest vajadusest nad hästi aru saavad.

Vene keelest tõlkis Anneli Sihvart