Kõhklev suhtumine – kui kohane on rahvuslikku ühtsustunnet laulu- ja tantsupidudega tugevdada ja levitada – tuleneb suuresti II maailmasõja järel kujunenud taunivast hoiakust rahvusküsimuste suhtes. Selle põhjus on hästi teada: sõjaeelne rahvuslik suletus ning totalitaarsete režiimide inimsusvastased kuriteod, mida ennekõike ajendas toime panema rahvuslikku vaenu õhutav ideoloogia. Muu hulgas selleks, et midagi niisugust enam ei korduks, võeti ÜROs 1948. aastal vastu inimõiguste ülddeklaratsioon, kus ühe inimõigusena on sätestatud ka kultuuris osalemine. Läänemaailma üldsuses, aga ka ühiskonna- ja humanitaarteadustes suhtutakse rahvuslikkust rõhutavatesse massiliikumistesse tänini umbusklikult. Arvatakse, et kultuuriliselt konstrueeritud nähtuste abil üht rahvust ülistades tõrjutakse teisi eemale ja nii minnakse inimõigusi väärtustavate vaadetega vastuollu.
Kuid õnneks pole II maailmasõja järgne arusaam rahvusküsimustest jäigalt lõplik, vaid on mõneski asjas muutunud. Maailma kultuurilisi hoiakuid kujundaval areenil, kus eestvedajaiks on UNESCO mõttekojad, on inimõiguste deklaratsioonile lisandunud värskem kultuuripoliitiline ideoloogia: 2001. aastal vastu võetud kultuurilise mitmekesisuse deklaratsioon, mille järgi on rahvuskultuurid inimkonna humanistliku kultuurilise mitmekesisuse kandev väärtus. 2003. aastast on UNESCO vaimse ja suulise pärandi nimekirjas Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon. Alates 2008. aastast on see traditsioon koos teiste meistriteostega inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirjas.