Laulu- ja tantsupeo arvukates järelkajades on arutletud nii selle üle, kuidas pidu ühtsustunnet loob, kui ka selle üle, kas selline rahvuslikku ühtsust rõhutav traditsioon on tänapäeva avatud ühiskonnas üldse kohane. Kas tegu on massipsühhoosiga? Miks me seda vajame? Miks võiks maailmale seda vaja olla? Omaette teema ja õieti võtmeküsimus on see, kuidas traditsiooni edasi hoida.
EGGE KULBOK-LATTIK ⟩ Inimõiguste deklaratsioonile lisandusid värskemad rahvusi kaitsvad ideed (7)
Kõhklev suhtumine – kui kohane on rahvuslikku ühtsustunnet laulu- ja tantsupidudega tugevdada ja levitada – tuleneb suuresti II maailmasõja järel kujunenud taunivast hoiakust rahvusküsimuste suhtes. Selle põhjus on hästi teada: sõjaeelne rahvuslik suletus ning totalitaarsete režiimide inimsusvastased kuriteod, mida ennekõike ajendas toime panema rahvuslikku vaenu õhutav ideoloogia. Muu hulgas selleks, et midagi niisugust enam ei korduks, võeti ÜROs 1948. aastal vastu inimõiguste ülddeklaratsioon, kus ühe inimõigusena on sätestatud ka kultuuris osalemine. Läänemaailma üldsuses, aga ka ühiskonna- ja humanitaarteadustes suhtutakse rahvuslikkust rõhutavatesse massiliikumistesse tänini umbusklikult. Arvatakse, et kultuuriliselt konstrueeritud nähtuste abil üht rahvust ülistades tõrjutakse teisi eemale ja nii minnakse inimõigusi väärtustavate vaadetega vastuollu.