Toomas Kiho ⟩ Riigipea salapalves kõlab see, mida harilikult on parem mitte välja öelda

President Alar Karis XIII Noorte laulupeol kõnepuldis. 02.07.2023. Tallinn. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Toomas Haug on hiljuti põnevalt analüüsinud sõna «rahvus» esinemist vabariigi presidendi kõnedes (PM 19.07.2023). Püüan rahvuse narratiivi põgusust riigipea ütlemistes mõista ja ehk põhjendadagi, lähtudes samast, millest Haug – nimelt laulupidudest ja meie ajast, kirjutab ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho.

Eestil ja eestlastel on üks salaasi ajada – asi, mida käiakse üksteisele kinnitamas iga paari aasta järel laulu- ja tantsupidudel, kus unustatakse omavahelised argikiusud. Nii on see kestnud läbi halvemate ja paremate aegade. See on üks pühalik ja harras tõotus, mis piduliste hinges heliseb, sellal kui suud laulavad isamaalaule.

See tõotus on hingesügavuses peidus olnud nii rasketel venestusaegadel kui ka nõukogulikel punalipulistel pidudel. Sellest on saadud tuge, ja seda tuge omakorda on laulupidudevahelisel ajal koorides ja tantsurühmades hoolega korjatud. Lauluviisides ja eriti -sõnades on seda salatõotust kuuldud alates rahvushümni esmakõlamisest 1869. aasta peol kuni viimaste pidude mesipuulauluni. Kuulnud on need, kes on osanud.