HENDRIK PUHKIM ⟩ Lõputult ei saa keskkonnauuringuid teha, on vaja hakata otsustama

Meretuulepark. Foto on illustreeriv. Foto: Andrus Karnau

• Taastuvenergia eesmärkide saavutamiseks tuleb anda selgeid sõnumeid.
• Tuuleparkide arendamist tuleb kiirendada ja soodustada.
• Lähiriikides juba rajatakse suure hooga tuuleparke.

Illusioon, et kusagil Eesti vetes on ideaalne koht tuulepargi rajamiseks, ei vasta tõele. Iga taristu ehitamisega kaasneb keskkonnale mõju, kuid peame vaatama suurt pilti ja tegema kiiremas korras otsuseid, mis vähendavad kogu Eesti keskkonnajalajälge, kirjutab Loode-Eesti meretuulepargi keskkonnamõju hindamise juhtekspert Hendrik Puhkim.

Juuli keskel saatis Enefit Green kliimaministeeriumile heakskiitmiseks Loode-Eesti meretuulepargi keskkonnamõjude hindamise aruande. Tegemist on 10 aasta raportiga, mis annab ilmselt kõige põhjalikuma ülevaate Loode-Eesti mereala olukorrast.

Ootused kliimaministeeriumile on suured, sest esimest korda Eesti ajaloos on meil üks ministeerium, mis peab leidma tasakaalu energiamajanduse ja keskkonnahuvide vahel. See ei saa olema kerge, kuid teatud aspekte energeetikast ja keskkonnast arvesse võttes, ei peaks see siiski võimatu olema.

Esimene argument on aeg – meil on otsuste tegemisega tõeliselt kiire. Suurte rahvusvaheliste tuuleparkide arendajate nagu Örsted, RWE ja TotalEnergies lahkumine Balti riikide arendusaladelt on selge märk, et meie regioon ei ole neile atraktiivne. Põhjuseks on nad ise toonud liiga segase ja aeglase regulatsioonide keskkonna. Isegi, kui tuulepargi arendaja leidub, on tehnoloogia kättesaadavus halvenenud ja järjekorrad tuulikutele ja/või näiteks vundamendile pikenenud mitte kuudesse, vaid aastatesse. See kõik peab andma signaali, et taastuvenergia eesmärkide saavutamiseks tuleb anda selgeid sõnumeid ja teha otsusteks roheline tee.

Alati saab öelda, et midagi on veel läbi uurimata ja mingid andmed on veel puudu, kuid kusagil tuleb ka uurimisele piir tõmmata ja otsuseid teha.

Teine argument on mitmekesisus – ei tohiks panna mune ühte korvi, vaid tuleb luua soodne keskkond nii mere- kui ka maismaatuuleparkide ehitamiseks. Iga tuuleenergia projekt on unikaalne ja uuringud, mida nende käigus läbi viiakse, on väga põhjalikud. On tulnud ette olukordi, kus keskkonnauuringute tulemusel on tuulepargi asukohta muudetud, sest vastasel juhul oleks mõju looduskeskkonnale olnud liiga suur. Ka Loode-Eesti meretuulepargi puhul nägime, et algne tuulikute asetus häirib lindude rändamist ja peatumist ning meie ettepanekul nihkus tuulepark eemale, kus see enam lindude elu oluliselt ei mõjuta. See kõik tähendab seda, et projektide käigus tuleb ette muudatusi, mis tingivad täiendavaid uuringuid või algsete plaanide muutmist. Selleks, et me jõuaksime oma taastuvenergia eesmärgini, tasub soodustada ja kiirendada kõikide tuuleparkide arendust. Liiatigi, kõik tuuleprojektid ei jõua tõenäoliselt kunagi ehitamise faasi.

Kolmas argument on riigi konkurentsivõime – see paraneb, kui me toodame rohelist energiat. Saastavamad tööstused asenduvad tehastega, mis saavad toimida vaid rohelise energiaga. Kui nad seda Eestis ei saa, lähevad nad mujale. Vähetähtis ei ole ka küsimus, kas soovime taastuvat energiat kalli hinna eest importida või seda ise toota. Kui vastus on jah, siis on meil päriselt väga kiire, sest tuuleparkide ehitamise hoog on kõikides lähiriikides käima läinud ja on suur võimalus, et me ei mahu lõpuks oma elektritoodanguga turule.

Alati saab öelda, et midagi on veel läbi uurimata ja mingid andmed on veel puudu, kuid kusagil tuleb ka uurimisele piir tõmmata ja otsuseid teha. Sellist olukorda ei saabu kunagi, et kogu Eesti mereala on läbi uuritud ja me saame öelda, et just sinna saab kõige väiksemate keskkonnamõjudega tuulepargi ehitada. Tuleb leida mõistlik tasakaal energeetika- ja keskkonnahuvide vahel. Kui eesmärgiks on puhas Eesti loodus, ei peaks tasakaalu leidmine keeruline olema.