Pisut aega tagasi ütles Konstantinoopoli patriarh Bartolomeus Postimehele, et tunneb kurbust ja valu selle üle, kuidas Moskva patriarh Kirill on president Vladmir Putini sõda algusest peale heaks kiitnud. Kui tavaliselt on sõdades kirikuid sihtmärgina välditud, siis «õigeusklik» Venemaa näitab nüüd, et ei kohku tagasi ka õigeusu pühakodasid purustamast.
Rünnakulaine Odessale on seotud aga ennekõike Venemaa lahkumisega Musta mere teraviljatehingust. Löögid Odessa sadamale kinnitavad soovi purustada vilja väljaveoks vajalik taristu. Venemaa strateegiline eesmärk on seejuures põhjustada näljahäda Aafrikas.
Putini strateegia lääne suhtes on olnud algusest peale šantaaž ja hirmutamine. See on järk-järgult vähem veenev, aga sellest pole loobutud, vastupidi – panused tõusevad. Näljahäda peaks lääne humanistidele korda minema, ehk nad mõtlevad järgi ja lõpetavad Ukraina toetamise. Umbes selline on Putini mõttekäik ning ohvrid pole Kremlit kunagi huvitanud. Ühtaegu tähendab see Euroopa ähvardamist uute rändevoogudega üle Vahemere.
Kuid selgub, et arvestatav osa viljast on läinud Ukrainast ka Hiinasse, mistõttu on Venemaal risk kaotada võtmeliitlase toetus. Türgi ei saa aga ükskõikselt pealt vaadata, kui Venemaa Mustas meres viljalaevu pommitama asub, nagu ta on lubanud.
«Ma olen hull, hoidke mind seitsmekesi kinni ja täitke mu tingimused,» on Kremli sõnum ja ikka veel hingitseb lootus, et sanitarid lõpuks verest välja löövad.
Samasugune eesmärk on tuumarelva lubatud paigutamisel Valgevenesse ning wagnerlaste ähvardustel tungida Poolasse. Pühapäeval kordas seda Valgevene diktaator Aljaksandr Lukašenka, kelle kohtumine Putiniga Peterburis pidi varem meedias võimendatud ähvardustele usutavust lisama.