Andres Kraas ⟩ Välismaailmas kuulutame Vene ohtu, kodus pigistame venestumise ees silma kinni

Meeleavaldus Vene agressiooni vastu Vabaduse väljakul. 14.10.2022, Tallinn. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Ükskõik kuhu pea või pilgu pöörad, jääb mulje, et oled sattunud vene tsirkusesse. Eriti masendav on olukord pealinnas, kus varsti pole eesti keelega enam midagi peale hakata, sest sellest ei saada enam aru – ei poes, bussis, restoranis ega tänaval. Vanalinna meenetepoed on jätkuvalt täis matrjoškasid ja keskaegseil tänavail kaigub slaavi trubaduuride kurguhääl, kelle repertuaar ulatub Jossif Kobzonist biitliteni, nendib ajaloolane Andres Kraas.

Venemaa sissetungi järel Ukrainasse on Eesti olnud mitte ainult Kiievi truu toetaja, vaid teinud palju ära ka Euroopa Liidu ja NATO silmade avamisel, eelkõige kurjuse impeeriumist lähtuvate ohtude kaardistamisel.

Lääneriikidest erinevalt hindavad nõukogude okupatsiooni koledusi oma nahal kogenud rahvad Vene karu tempusid palju adekvaatsemalt. Samas pole Ida-Euroopast, sh Eestist nõukaaegne mentaliteet ikka veel kuhugi kadunud. Hajuti kiputakse «punast põrgut» koguni idealiseerima, ja seda nii tavakodanike kui ka poliitikute tasandil.