JUHTKIRI ⟩ Pettusekahtlus, mis sunnib tõde välja selgitama

Urmas Nemvalts joonistab. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Erametsaomanik saab osta Eesti seemnest mujal kasvatatud istikuid.
• Pole kindel, et Saksamaalt toodud istik on Eesti seemnest.
• Pärast Postimehe artiklit on asutud tõde välja selgitama.

Eesti metsast kuulub riigile, see tähendab meile kõigile, umbes 40 protsenti. Me oleme palganud oma metsa majandama asutuse nimega RMK, kes kontrollib väga rangelt, missuguseid puid võib meie metsa istutada. Sobivad ainult istikud, mis on võrsunud meie metsas kasvanud puude seemnetest ja RMK enda kasvatatud.

Ka teised istikukasvatajad võivad osta RMK-lt sertifitseeritud seemet ja kasvatada neist istikuid. Seejuures kontrollib keskkonnaamet väga põhjalikult, et ei toimuks pettust ja seemnepassis näidatud seemnekogus vastaks tegelikule põllul kasvavale kogusele.

Kõik Eesti erametsaomanikud võivad neid istikuid osta ja majandada oma erametsa samasuguse ettevaatuse ja hoolsusega, nagu teeb seda meile kõigile kuuluvas metsas RMK. Aga nad võivad ka seda mitte teha. Nad võivad osta istikuid, mis on küll samuti kasvatatud Eesti puude seemnetest, kuid mis on kasvanud mõnes välisriigis, näiteks Saksamaal.

Paljud erametsaomanikud just nii teevadki, sest sellised istikud on kasvanud soojemas kliimas ja seetõttu kasvult suuremad. Iga neljas erametsa istutatud puutaim on imporditud.

Eesti metsateadlased teavad hästi, et meie metsades ei kasva puud, mis on pärit kaugemalt kui kaks laiuskraadi, ja sellepärast ongi kaugemalt kui Lätist pärit seemnetest võrsunud istikute müük meil keelatud. Keeld on kehtestatud metsaomanike kaitseks. Kuidas käituvad meie metsades Eesti seemnetest, kuid mujal istikuks kasvatatud puud, meie metsateadlased veel ei tea.

Lisaks on selgunud, et keskkonnaametil pole nõutud dokumente, mis tõestaksid, et Saksamaalt toodud istikud on tõepoolest kasvatatud Eestist pärit seemnest.

Kui on üleval kahtlus, et erametsaomanikke peteti, siis tuleb tõde välja selgitada. Siin ei saa olla kahtpidi mõtlemist – pettuse suhtes peab valitsema nulltolerants.

Siin on peidus risk, mis võib avalduda alles paarikümne aasta pärast. Alles siis võib selguda, et metsa asemel on ostetud võsa, ja pahane metsaomanik pöörab süüdistava pilgu riigi poole: «Kas me sellist metsa tahtsimegi?»

Hea on see, et meile kõigile kuuluvates metsades pole sellist riski võetud. Vähem hea on see, et arvestatav hulk erametsaomanikke on selle riski võtnud, ja siinkohal on õigustatud küsida: kas oli õige lubada neil seda võtta?

Küsimusele ei olegi nii lihtne vastata. Postimees toetab ettevõtlusvabadust ja selle loo osalistel on kõigil omad ärihuvid. Kuid teiselt poolt ei saa me lubada kauboikapitalismi ja ammugi mitte hämarat semukapitalismi.

Kui on üleval kahtlus, et erametsaomanikke peteti, siis tuleb tõde välja selgitada. Siin ei saa olla kahtpidi mõtlemist – pettuse suhtes peab valitsema nulltolerants.

On hea, et ametnikud on hakanud ennast liigutama. On vähem hea, et see juhtus alles pärast Postimehes avaldatud artiklit.

Lisaks teame nüüd, et meil puudub praegu võime teha istikutele DNA-analüüsi ja lõplikku tõde on raske välja selgitada. Kui nii, siis tuleb ettevaatusprintsiipi eelistada ettevõtlusvabadusele ja teistest riikidest istikute toomine ära lõpetada. Risk ei ole ainult majanduslik, on ka oht rikkuda meie metsa tervist.