JAAN PEHK ⟩ Radikuliit on etem kui entsefaliit

Orelipoiss (Jaan Pehk). FOTO: Erakogu Foto: Erakogu

Ühes huvitavas raamatus on kirjas, et inimene on siia maailma heidetud ja loob siin enese olemuse ja olemise. Selle teadmisega asun jälle teele. Autos hakkan endamisi arutlema, et kui istun roolis, näin kaasliiklejaile ratastega plekist karbina, aga tegelikult olen ikkagi inimene. Auto on kostüüm. Nagu teatris, arutleb suvekirjanik Jaan Pehk

On sul ees klouninina, peas seamask või oled uhkes õhtukleidis, hea mulje jätmiseks pead hästi näitlema. Liiklus on teatrilava ja ette kantakse näidendit viisakusest. Nii püüan ka ise.

Mõnikord jääb aga aega väheks ja tuleb hakata kiirustama. Autojuhtidele on kirjutamata viisakusreegliks, et möödasõitu soosiva märguande eest tänatakse seljataha jääjat ohutulede vilgutamisega. Sealt edasi annab tagumine soovi korral omakorda esitulede vilgutamisega märku, et nägin su tänamist ja tänan sind tänamise eest. Täpselt nii kaugele olengi jõudnud, kui otsustan viisakusega veel ühe sammu edasi astuda ja teistkordselt tagumist autot tänada. Ohutuled sisse, plõks-plõks-plõks. Nii mõnus! Tagant aga vilgutatakse taas esitulesid ja tänatakse. Jälle hea meel. Kordame seda veel umbes kümme korda misjärel tekib tunne, et nii toreda autoga, või noh, inimesega, võiks ju tuttavaks saada. Pargin end teepeenrale, tahavaatepeeglist paistab, et ka kaasliikleja võtab hoogu maha. Saame tuttavaks ja täname teineteist ka kättpidi. Minu uus sõber puhkeb ühel hetkel laulma. Tema nimi on Evert Taube. Rootsist. Kel huvi see guugeldab, igal juhul soovitan, ilusad laulud.