Juhtkiri ⟩ Väiksed ja väiklased asjad ei tohi koostööd varjutada

Eesti ja Briti ohvitser 2022. a enne õppusi Siil ja Defender Foto: Mihkel Maripuu

• Strateegiliselt on meil väga hea side vägede, kaitseministeeriumite ja kaitseministrite vahel.
• Kusagil pole öeldud, et suurte asjade tegemine koostöös liitlastega peaks olema lihtne.
• Kultuurierinevuste mõistmine olgu hea sõjaväelase hariduse osa ning koostöö lihvigu seda veel.

Aasta tagasi toimunud NATO tippkohtumine Madridis tõi olulise otsuse NATO idatiiva tugevdamiseks. Täitus ka üks Eesti peamine soov: et siin loodaks koostöös Ühendkuningriigiga NATO diviisi staap.

Brittide ülesandeks jäi määrata Eesti kaitseks veel üks brigaad, mis paikneb küll Ühendkuningriigis, kuid hakkab käima Eestis väljaõppel. Diviisi tasemel üksus peab seega hõlmama Eesti kaitsejõudu, Eestis paiknevaid liitlasvägesid ning lisaks väeüksust, mis on mõeldud Eesti jaoks ja millega on side, kuid mis paikneb mujal.

Kokku lepiti samuti, et uue diviisi juhtimisstruktuur luuakse koostöös Ühendkuningriigiga. Toona oli see meile ülioluline võit ja üldse paistis Madridi tippkohtumine tummisem kui tänavune Vilniuses. Siiski andis ka Vilnius meile tuge seal kinnitatud piirkondlike kaitsekavadega.

Eesti lähenemise erinevus Läti ja Leedu omast oli varem teada. Lõunanaabritel hakkab välisbrigaad püsivalt kohal olema; Eesti on otsustanud rohkem panustada võimekuste arendamisse, et saabuvad britid saaksid täiendada võimalikult head kohalikku kaitsestruktuuri, nende relvastus ja varustus oleks eelpaigutatud.

See, et britid kohal ei ole, ei kujuta endast esialgu suurt probleemi ja me saame endale Lätist erinevat lähenemist lubada juba sellepärast, et oleme kogu aeg säilitanud kohustusliku ajateenistuse ning meil on kõrge kaitsetahtega reservarmee.

Kusagil pole öeldud, et suurte asjade tegemine koostöös liitlastega peaks olema lihtne. Diviisi loomine on töö. Probleem on meie ressursside piiratuses, aga ka selles, et brittide armeereform vähendab sõjaväe isikkoosseisu ning relvastust. Kaunid sõnad kvantiteedi asendumisest kvaliteediga käivad sellisel puhul asja juurde, kuid pole väga veenvad.

Kultuurierinevuste mõistmine olgu hea sõjaväelase hariduse osa ning pikaajaline koostöö on ka selleks, et omavahel järjest paremini toime tulla.

Briti armeereformi pärast on muret väljendanud nii liitlased kui ka eksperdid. Meil tuleb paraku arvestada, et ka neil on maksumaksjad, valijad ja hulk vajadusi riigieelarves. Britid kuuluvad nagu Eestigi vähemalt kahe protsendiga SKTst riigikaitsesse panustajate klubisse, ent absoluutarvudes ületavad meid ligi sajakordselt. Lisaks peame meeles pidama, et nad juba kaitsevad meid tohutu panusega, mis on antud Ukraina kaitseks.

Lugeda lehest, et uus diviis Eestis vormub läbi kannatuste ja konfliktide, paneb küll mõnevõrra muretsema, kuid parem on tekkinud probleeme tunnistada ja neid lahendada, kui et maha salata.

Kultuurierinevuste mõistmine olgu hea sõjaväelase hariduse osa ning pikaajaline koostöö on ka selleks, et omavahel järjest paremini toime tulla.

Samuti pole põhjust kahelda kaitseministeeriumi asekantsleri Tuuli Dunetoni sõnades, kes kinnitab, et suures strateegilises pildis on meil väga hea kaitsevägede, kaitseministeeriumite ja kaitseministrite vaheline suhtlus.

Väiksed ja väiklased asjad ei tohi suurt strateegilist pilti varjutada. Dunetoni intervjuust koorub olulisi asju. Esiteks, et õhukaitse puudujäägid on lünk, mida tuleb koos liitlastega korvata. Teiseks, et vaja on NATO kaitseplaani tegelikult harjutada. Ja kolmandaks see, et Nursipalu harjutusala laiendus on määrava tähtsusega.