JUHTKIRI ⟩ Automaksu tegelik eesmärk on midagi muud

Päeva karikatuur 20.07.2023 Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Paarkümmend aastat vana auto aastamaks on plaanitud vaid 30 eurot.
• Maksu põhimõtted nügivad Eesti autoparki romustumise suunas.
• Automaks ei tohiks olla ühetaoline nii linnas kui ka maal.

Täna avalikustas rahandusministeerium automaksu seaduseelnõu väljatöötamise kava ja ootab sellele tagasisidet. Paraku on kava kohta midagi tunnustavat raske öelda.

Rahandusminister Mart Võrklaev on seaduse kehtestamise eesmärgina nimetanud soovi liikuda puhtama keskkonna poole ja vähendada autostumist linnades. Paraku nügivad maksu põhimõtted Eesti autoparki üsna ilmselt hoopis romustumise, mitte noorenemise suunas. Nimelt lähtub kava põhimõttest, et mida vanem on auto, seda madalam on selle maks.

Ja tõesti, paarkümmend aastat vana auto aastamaks on plaanitud vaid 30 eurot. Olgem ausad, see on raha, mis ei pane kedagi autost loobuma. Veelgi enam, auto vanusega vähenev aastamaks motiveerib inimest oma olemasolevat autot hästi hoidma ja sellega sõitma, seni kuni vähegi võimalik. Tarbijamentaliteedi ohjeldamise mõttes pole see ju paha, küll aga ei teeni kindlasti eesmärki liikuda uute ja vähem saastavate autode poole.

Pealegi on Eestis umbes 300 000 autot, mis on aktiivsest kasutusest väljas ja mis peaksid jõudma utiliseerimisse, kuid praegused seadused ei võimalda seda teha, sest utiliseeritav auto peab olema komplektne. Paraku on suur osa neist romudest, mida võib näha talumajapidamiste tagahoovides, juba tagavaraosadeks lahti võetud. Sel põhjusel ei ole neid võimalik ka utiliseerida ja registrist maha kanda. Automaks saab selle probleemi lahendada üksnes siis, kui samal ajal tehakse kampaania, mille käigus saab sõiduki utiliseerida hoolimata sellest, kas see on komplektne või mitte.

Kui tõesti tahta, et automaks aitaks vähendada autostumist linnades, siis peab see olema kõrgem linnas, kus auto omamisele on mitmeid kergesti kättesaadavaid alternatiive.

Automaksu kava tõsine puudus on ka asjaolu, et see ei võta arvesse piirkondlikke eripärasid. On ilmselge, et maainimene ei saa autota läbi ja maaperes on vaja vähemalt kaht autot. Põhjus on selles, et riik ei suuda pakkuda võrdsel tasemel ühistransporti üle riigi. Ja kui riik seda ei suuda, siis ei tohi ta rängemalt maksustada neid, kes tema tegematajätmiste pärast rohkem kannatavad.

Ja kui tõesti tahta, et automaks aitaks vähendada autostumist linnades, nagu Võrklaev on maksu eesmärgi sõnastanud, siis ei tohiks maks olla ühetaoline nii linnas kui maal, vaid peab olema kõrgem linnas, kus auto omamisele on mitmeid kergesti kättesaadavaid alternatiive.

Piirkondlike erisuste kehtestamise vastu on esitatud väide, et siis hakataks autosid registreerima maakodudesse. Sellele on aga lihtne vastumürk. Autosid ei tule maksustada mitte selle järgi, kus nad on arvele võetud, vaid auto omaniku/kasutaja elukoha järgi.

On üsna kindel, et inimesed ei hakka ainult automaksu pärast end suurlinnadest välja registreerima, sest kaotaksid kõik sellega seotud soodustused. Elukohapõhise automaksu puhul on võimalik arvestada piirkondlike eripäradega nii, et maks suudaks vahet teha ka Tallinna kuldse ringi valdade ja tõelise ääremaa vahel.

Paraku paneks piirkondlike eripäradega arvestamine suurema maksusurve alla just Reformierakonna valijaskonna, mistõttu on raske uskuda, et automaksu eelnõu tõesti niimoodi parandataks, et see ka tegelikult oma keskkonnakaitselist eesmärki hakkaks täitma. Aga ministrile jutuks hea küll.