TAMO VAHEMETS ⟩ Rongil on põhjusega eesõigus

Eksimine on inimlik öeldakse. Kuid rong teist võimalust ei anna. Foto: Eero Vabamägi

Suur osa jalgrattureid eelistabki ohutusele mugavust, eirates teadlikult raudteede ohutuspiirdeid, tõdeb MTÜ Operation Lifesaver Estonia tegevjuht.

Raudteeõnnetused on taas fookusesse tõusnud. Prožektorid pöörati raudteeohutusele, kuna rongi ja sõiduauto kokkupõrkes hukkus kõigest 4-aastane laps (PM 14.07). Selliste traagiliste sündmuste valguses otsitakse ikka vastuseid küsimustele ̶ miks see juhtus, kuidas on see võimalik, et autojuht rongi ei märka? Miks ülesõidule pole paigaldatud tõkkepuud, foore jne?

Jah, me vajame neile küsimustele vastuseid ja on igati inimlik, et otsime süüdlast sooviga taastada turvatunne ja usk, et sedalaadi traagilised sündmused ei saa ometi meiega juhtuda.

Kuigi lahendused raudtee ja sõiduteede ristumiste ohutumaks muutmiseks on olemas, ei ole nende rakendamine alati nii lihtne, kui sooviksime ning nõuavad argisemas olukorras kaalutlemist. Eesti raudteedel on sadu ülesõite, sealhulgas selliseid, mis ongi vähese liiklusega nö metsavahel kulgevad teed, kuhu ülesõitu reguleerivate elementide paigutamine pole pragmaatiliselt võttes otstarbekas, kuid mille osas kerkib igati mõistetavalt arutelu päevakorda alati, kui juhtub õnnetus.

Liiklejatele on mugavus ohutusest olulisem

Pinnapealsete analüüside tegijad, nimetagem neid «kõige ekspertideks», võivad väita, et süüdi on hooletu autojuht, kes mingil arusaamatul põhjusel rongi ei märganud. Rääkimata sellest, kui lihtne on näidata näpuga raudteetaristu omaniku poole, kes pole mingil põhjusel paigaldanud täiendavaid abivahendeid rongi märkamiseks või on siis jätnud looduse pealetungi piiramata.

Samas on enda vastu ausaks jäädes kõige lihtsamaks ja odavamaks lahenduseks riskidega arvestamine, ohuteadlik käitumine ja tehtud otsuste eest ka 100% vastutuse võtmine. Kuid kui paljud meist jõuavad järelduseni, et nemad on juhtunus peasüüdlased? Pigem on see inimlikus plaanis keeruline ja sageli vastuvõetamatu. Inimestele on omane, et tahetakse mistahes ebaõnne või õnnetusjuhtumite puhul vastutusekoormat kellegagi jagada, olgu selleks kaassüüdlaseks silmi pimestanud päike, tähelepanu vajanud kaasreisija, kõiki võimalikke turvasüsteeme mitte paigaldanud taristuettevõte või kohaliku võimu esindaja.

Valikud ei ole lihtsad ka raudteed kasutavatel ettevõtetel. Vedurijuhil võib kuluda rongi peatamiseks kuni kaks kilomeetrit. Õnnetuse ärahoidmiseks on võimalik tal lisaks piduritele kasutada vaid helisignaali ja loota, et raudtee ületaja seda kuuleb ja rongi lähenemist märkab.

Riigi poolt kehtestatud ohutusnõuded on raudtee-ettevõtetel täidetud ja sageli ka ületatud, kuid kahjuks ei ole see peatanud raudteeõnnetuste toimumist. Näiteks suur osa jalgrattureid eelistavad ohutusele mugavust, eirates teadlikult raudteede ülekäigukohtadesse paigaldatud ohutuspiirded ja liiklusmärke, mis kohustavad rattureid ületama raudteed ratas käe kõrval.

Sama on ka autojuhtidega, kes eiravad ülesõitudel punast foorituld või isegi langenud tõkkepuud – kusjuures neid sõidetakse aasta jooksul maha üle kaheksakümne. Täiendavad investeeringud ohutusse, nagu näiteks foorid, tõkkepuud jne, nõuavad samas jällegi miljoneid maksumaksja raha, ehkki ka selles vallas toimuvad pidevad arengud.

Raudteel hukkub rohkem kui liikluses

Liikluskindlustus Fondi andmetel toimus Eestis 2022 aastal 31 404 kindlustusjuhtumit, millest Transpordiameti andmetel kvalifitseerus liiklusõnnetusteks. 1701 juhtumit. Nendes liiklusõnnetustes hukkus 50 inimest. Keskmiselt tõi iga 34-s liiklusõnnetus endaga kaasa hukkunu.

Raudteel oli erinevaid vahejuhtumeid kokku 17, milles hukkus 5 inimest ehk keskmiselt hukkus inimene igas kolmandas õnnetuses.

Nende numbrite kõrvutamisel näeme, et raudteeõnnetustes surma saamise tõenäosus on ca 10 korda suurem kui liiklusõnnetuses. Siit saame teha lihtsa järelduse, et elusa ja tervena koju jõuda, tuleks raudtee ületamisel olla vähemalt 10 korda tähelepanelikum.

Turvalisi lahendusi ei tööta välja üksik ametnik pimedas toas, vaid selles protsessis osalevad lisaks raudtee-ettevõtetele, liiklusekspertidele ka riigi ja kohaliku omavalituse esindajad. Neil kõigil on ka oma roll liiklusohutuskultuuri kujundamisel.

Õnnetus on mingi vahejuhtum, kus sellesse sattunul ei olnud võimalik toimuvat ära hoida. Raudtee ületamisel ei ole võimalik õnnetusse sattumist ära hoida ei vedurijuhil ega ka raudteetaristu omanikul. Otsuse raudteed ületada teeb ikka raudtee ületaja. Seega on raudteeõnnetus paljude osapoolte jaoks traagiliseks õnnetuseks, kuid isiku jaoks, kes tegi otsuse raudtee ületamiseks veendumata selle ohutuses, on see hooletusega kaasnenud juhtum, mille tagajärjed võivad olla tagasipöördumatult elu muutvad.

Eksimine on inimlik ja me kõik õpime oma vigadest. Kahjuks ei anna raudtee alati seda võimalust. Pole oluline, kas ületad raudtee jalakäijana, jalgratturina, autojuhina ̶ tuleb meeles pidada, et rongil on põhjusega alati eesõigus!

Seni, kuni kõik raudteeületuskohad ei ole viidud erinevatele tasanditele, peame endale raudteed ületades alati meelde tuletama, et otsuse raudtee turvaliseks ületamiseks teeb isik, kellele sa igal hommikul peeglist otsa vaatad.