FOTO: Urmas Nemvalts

Keskerakonna juhatuse üleeilne otsus Kalle Laanet erakonnast välja heita ei tulnud üllatusena kellelegi, kes Eesti poliitikat jälgib. Teisitimõtlemine on karistatav – täpselt nii ongi Keskerakonnas asjad juba aastaid käinud. Vaid 16-liikmelise juhatuse ühehäälsuse puudumine – üheksa otsuse poolt, viis vastu, kaks erapooletut – võib märkida rahulolematust Keskerakonna paksu pinna all. Kuid lähtudes varasemast, on küllaga põhjust oletada, et see vaigistatakse peagi. Võimalik, et mitte kohe, võimalik, et mõningase inimkaotuse, see tähendab erakonnast lahkujate hinnaga, kuid tulemus on ikka üks: juhi uskumine küsimusi esitamata.



Just juhi isik Keskerakonna poliitilisi võimalusi piirabki. Pole vaja olla inimhingede insener, et mõista – aktiivsed inimesed ei lähe poliitikasse ega kandideeri riigikokku selleks, et igavesti opositsioonipingil oma eelnõude ja algatuste tagasisaatmist jälgida. Erakondade konkurents võimule on demokraatia üks olulisimaid mehhanisme. Kuid see juht on oma erakonna konkurentsist välja lülitanud – teised erakonnad ei saa temaga koostööd teha isegi siis, kui maailmavaade või valimisplatvorm selleks igati paslikud oleksid.

Savisaar on oma isiku suhtes suutnud korraldada lausa midagi pöörast: Savisaar võrdub Keskerakond ja Keskerakonna toetamine võrdub Savisaare toetamisega. See on võimas, kuid poliitiliselt kahjulik saavutus. Selle hind on võimekate poliitikute kaotamine oma erakonnast.

Vaaraodele pandi hauda lisaks varale kaasa ka olulisem osa õukonnast – teises ilmas läheb tarvis. Savisaarele näib erakond justkui omaenese õukond olevat, kuid kõik sinna kuulujad ei taha enam juhiga maetud saada.

Ainult ebasiirale poliitikule on erakonna vahetamine kerge. Siirastele pole see valik, vaid sundus. Seepärast on ka mõistetav, et keskfraktsiooni liikmed parteipileteid kohe lauale pilduma ei hakka, kuigi tahaksid: keegi ei juhi ju erakonda igavesti, kui selle ajani vastu pidada…

Siseoponentide massilisele lahkumisele Savisaar selle provokatiivse käiguga loodabki. Ta mõistab hästi, et Stenbocki majja või Kadriorgu pole tal eales enam asja. Ainus, mida ta enda käes hoida suudab, on Tallinn, kui nõrk konkurents venekeelsetele valijatele Ida-Virumaal säilib, siis ka see. Ometi on sotsid selle koogitüki järele juba oma kätt sirutamas.

Kriitiliste erakonnakaaslaste lahkumine laseb keskparteid jälle juhi ühtse löögirusikana paista ja nii püütakse kahtlevate valijate hääli ka tuleva aasta valimistel ikka enesele saada. Paremerakonnad jäävad aga oma mõjujõu eest Savisaarele tänu võlgu, sest just temale vastandumine hoiab nende valijaid paati vahetamast.