/nginx/o/2023/08/23/15542391t1hc7b9.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/07/18/15464216t1h25b8.jpg)
- Ühiskonnad on muutunud skeptilisemaks liberaalsete poliitikate suhtes.
- Poliitkorrektsuse vastu eksimine ei kutsu enam esile üleüldist pahameeletormi.
Viimastel nädalatel on Soome poliitaktivistid põhjalikut kaevanud Põlissoomlaste ministrite ajaloos, et leida midagi, millega neid valitsusest välja kangutada. Varasemalt on selline tegevus olnud tõhus, kuid ühiskondlik sentiment on hakanud muutuma, kirjutab arvamustoimetuse juht Martin Ehala.
Loomulikult on aktivistid üht-teist ka leidnud, ja majandusminister Vilhelm Junnila astuski tagasi, sest oli 2019. aastal esinenud ühe äärmusparempoolse organisatsiooni meeleavaldusel ja kandis usaldushääletusel muuhulgas pesukarusid kujutavat lipsu. Usaldushääletuse ta siiski läbis, aga siis hakati süüdistama, et ajalooliselt on pesukarusid USAs seostatud rassismiga ja Hermann Göring olevat omal ajal seda liiki Euroopas levitanud. Junnila astus tagasi siis, kui president Sauli Niinistö erakorraliselt sõna võttis ja manitses valitsust mitte rikkuma soome rahvusvahelist mainet.
/nginx/o/2023/07/18/15464214t1he140.jpg)
Põlissoomlaste juhilt, rahandusministrit Riitta Purralt leiti aastatetaguseid blogipostitusi, mida võib rassistlikuks pidada. Aga tuleb ka endale selgelt aru anda, et lubatavuse piirid olid 15 või 20 aastat tagasi palju avaramad kui nüüd. Kuid ka praegu on poliitilise korrektsuse tippaeg juba ületatud. Tippaeg oli siis, kui Trump sai esimest korda presidendiks. Toona keerati moraalse hukkamõistu kruvid viimase vindini, et Trumpi tõrjuda. Ka vähimast aastatetagusest privaatsest ebaviisakast kommentaarist tehti tohutu moraaliprobleem.
Sama võtet kasutati edukalt ka EKRE vastu, kui too sai valitsusse. Kuid nende puhul polnud muidugi tegu üksnes varasema suupruukimisega, nad jätkasid sellega ka valitsuses, mis saigi lõpuks saatuslikuks. Valitsuse kukutas küll üks hoopis teine asi, kuid EKRE väljaütlemised riigi esindajana ja iseäranis rahvusvahelises plaanis andsid Reformierakonnale tugeva trumbi viimastel valimistel, millega valijat EKRE eest hoiatada ja oma toetajaid mobiliseerida.
Aga sedavõrd, kui ühiskonnad on muutunud skeptilisemaks liberaalsete väärtuste ja poliitika suhtes, on vähenenud ka selliste nõiajahtide mõju. Ja mis puudutab mineviku väljaütlemisi, siis võiks avalikkus nende osas lihtsalt õlakehitusega edasi liikuda. Sest isegi plaanitava vaenukõneseaduse karmistamise valguses pole tegemist millegi märkimisväärsega.
Nimelt taunitakse vaenukõnet seetõttu, et see võib kedagi üles kihutada mingi inimgrupi vastu ja sellega olla ohuks ühiskondlikule korrale. Minevikus tehtud väljaütlemiste osas on aga aeg oma hinnangu juba andnud ja seda võib igaüks kontrollida. Et mingit ohtu ei tekkinud, siis polegi siin midagi arutada ja millegi üle pahameelt näidata.
Ometi seda järjekindlalt proovitakse. Näiteks Jaak Madisoni ja Ruuben Kaalepit on püütud tõrjuda ühiskondlikest kogudest või foorumitel nende kunagiste antisemiitlike väljaütlemiste pärast. Ja mõnigi kord edukalt. Küsimus on siin proportsionaalsuses. Vaevalt ka süüdistajad usuvad, et tegemist on embrüonaalsete uute Hitleritega, eesmärk on määrida mainet, iga väikestki vääratust suureks puhudes. Aga see kaotab ajapikku mõju, nagu siis, kui korduvalt põhjuseta hüüda, et hunt on karjas.
Riitta Purrale heidetakse veel ette, et ta 2019. aastal võrdles burkades mosleminaisi mustade kottidega, aga selle eest ta vabandust paluma nõus ei olnud, öeldes, et see on otsesõnaline kriitika naisi allasuruvate islamiväärtuste vastu. Kas sügisel õnnestub Eduskunnas avaldada talle umbusaldust või kas koalitsioonivalitsuse väikseim liige Rootsi Rahvapartei otsustab lõpuks protestiks valitsusest lahkuda, eks seda näitab aeg. Praegu tundub, et Purra-kangutamise inerts on hakanud maha käima.
Sotsioloogia rajaja Émile Durkheim on öelnud, et ketseritel on oma progressiivne roll ühiskonnas, nimelt aitavad nad pühaduse vastu astudes nihutada lubatavuse piire. Ajal, kui liberaalsete ideaalide rakendamisega kaasnevad probleemid ühiskonnas on üha ilmselgemaks muutunud, on neid väärtusi küsimuse alla seadvatel ketseritel tänuväärne roll moraalset pendlit äärmusest tagasi nihutada.