JUHTKIRI ⟩ Looduskaitse ja rohepööre pole vennad

Päeva karikatuur 18.07.2023. Foto: Urmas Nemvalts

• Keskkonnapoliitika kaks eesmärki – taastuvenergiale üleminek ja looduskaitse – lähevad vastuollu.
• Looduse kaitsmiseks ei ole mõeldav minna tagasi potipõllunduse juurde.
• Roheenergeetika ja looduskaitse vahel tuleb leida kompromiss, mis lubaks mõlemat edendada.

Kliimamuutus on täies hoos. Pole siis ime, et tekib tahtmine teha kõik, mis vähegi võimalik, et olukorda parandada. Samas peab siiski vaatama, et pilli päris lõhki ei aja.

Keskkonnapoliitika põhiprobleem on selles, et soovitakse korraga lahendada kaks ülesannet: ühelt poolt tuleb minna üle taastuvenergiale, et vähendada süsinikuheidet. Teiselt poolt on vaja kaitsta looduslikku mitmekesisust ja elupaiku ning vähendada inimese mõju loodusele üldisemalt.

Need kaks eesmärki on teineteisega ilmses vastuolus: üleminek roheenergiale nõuab tuule- ja päikeseparkide rajamist. See toimub igal juhul elupaikade arvel. Lisaks on vaja kaevandada loodusvarasid, millest tuulikuid ja päiksepaneele ehitada. Ja millalgi tuleb need ka utiliseerida. Ühesõnaga, roheenergeetika ökoloogiline jalajälg ei ole väike.

Looduse taastamise eesmärgi saavutamiseks võttis Euroopa Parlament just vastu eelnõu, mille kohaselt tuleb Euroopa Liidus taasluua hävinud ökosüsteemid vähemalt 20 protsendil niihästi maismaal kui ka merel. Seegi on igati väärt eesmärk, kuid tekitab üsna kindlasti konflikti plaaniga rajada ulatuslikke tuule- ja päikeseparke.

Eestis on see vastasseis juba realiseerunud. Tänases lehes on ülevaade, kuidas Eesti Ornitoloogiaühingu ettepanekud kliimaministeeriumile hoiualade nimekirja ja piiride muutmiseks võib seisma panna kõikide meretuuleparkide arendused.

Kelle poolele selles vaidluses asuda, sõltub sellest, millist tulevikku soovime näha ja milliseid väärtusi peame prioriteetseks nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis. See ei ole kindlasti kerge otsustuskoht, sest keegi meist ei tea, milline on tulevik ja millised on tänaste valikute võimalikud tagajärjed.

Keskkonnakaitse eri eesmärkide vahel tuleb leida kompromiss. Linnud ja tuulepargid saavad ka koos eksisteerida, kui rakendataks mõistlikke kaitsemeetmeid kokkupõrgete vältimiseks.

Sellisel puhul on targem lähtuda kuldse kesktee põhimõttest, mis juba Aristotelesest alates on üks keskseid põhimõtteid väärtus- ja moraaliküsimuste lahendamisel. Selge, et loodust tuleb kaitsta ja taastada, kuid selle nimel ei ole mõeldav tagasi minna potipõllunduse juurde.

Keeruline on ka uute tehnoloogiatega, mis peaks meid rohelisemasse tulevikku viima. Pole sugugi kindel, kas praegused lahendused on lõppkokkuvõttes kestlikud. Hea näide on omaaegne kampaania hõõglampide asendamisest säästupirnidega, mis ilmselgelt oli tarbijale nuhtluseks, kuid õnneks tõrjuti mõne aja pärast kõrvale reaalselt tõhusate leedlampide poolt.

Ka tuule- ja päikeseparkide puhul ei ole kindel, kas tegu pole samasuguse hädalahendusega, mis juba mõne aja pärast käibelt kaob, iseäranis juhul, kui õpitakse kaevandama looduslikku vesinikku, mille varud maapõues esialgsete hinnangute järgi kataks inimkonna energiavajaduse põlvkondadeks.

Aga kindel on ka see, et otsustamatusest käed rüpes istuma jääda on samuti rumal. Optimaalne oleks leida roheenergeetika ja looduskaitse vahel mõistlik kompromiss. Näiteks rändlindude kaitseks on võimalik tuulepargid nende ülelendude ajal seisma panna, kasutada helitõrjet, värvida tiivikuid ja rakendada muidki viise, kuidas vähendada kokkupõrkeid.

Ettevõtmised looduse kaitseks ja kliimamuutuse pidurdamiseks ei tohi hakata teineteisele kaikaid kodaraisse loopima.