Alex Savolainen ⟩ Kui kvaliteetse hariduse eest saab seista ainult jõumeetodiga, siis tuleb streikida

Õpetajate meeleavaldus Toompeal 2011. aastal. Foto: Toomas Huik / Postimees

Vanasti õpiti õpetajaks Tartu Ülikoolis ja Tallinna Pedagoogikaülikoolis ning arv palgasedelil kasvas tööstaaži ja silmapaistvate töötulemuste – õpilaste väga heade tulemuste – eest. Tänapäeval tuleb aina enam inimesi õpetajaks tööle nn eluülikoolist. See on kurvastav trend, mis kajastub õpilaste eksamitulemustes ning kahjustab oluliselt õpetajatöö mainet, kirjutab matemaatikaõpetaja Alex Savolainen (Reformierakond).

Aina enam näeb lapsevanemate rahulolematust maksumaksja poolt rahastatud haridussüsteemiga. 2021. aastal oli Haridussilma andmetel põhikoolides 82 protsenti ja gümnaasiumides 88 protsenti kvalifikatsiooninõuetele vastavaid õpetajaid. Nähtub ka selge langustrend. Näiteks vahemikus 2016–2022 vähenes kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate arv gümnaasiumis 5,7 protsendipunkti ehk keskmiselt umbes üks protsendipunkt aastas. Seda, kas 30–40 aasta pärast võiks Eestis olla kvalifikatsiooninõuetele vastavaid õpetajaid vähem kui pool, näitab aeg. Kindel on see, et väga suur õpetajate puudus on reaalainete valdkonnas ning põhjus on elementaarne – töötasu suurus.

Täiskoormusega õpetaja töötasu on 1749 eurot bruto. Õpetajate keskmine palk, millest poliitikutele meeldib rääkida, sisaldab ka ületunnitöö tasusid. Ei ole harv juhus, et näiteks matemaatikaõpetaja töötab 1,25 kohaga ja teenib vastavalt 2186 eurot (õpetajate arvestuslik keskmine palk on 2063 eurot). Ehk mõned üksikud omavalitsused, kes on õpetajate leidmisega püsti hädas, meelitavad pedagooge tööle veidi kõrgema palgaga. Enamuse töötasu jääb siiski miinimumi (1749 euro) juurde.