Olev Remsu ⟩ Oht vabaduse ja headuse kaotuseks algab monoteismist

Jeesus Kristus Läti kunstniku Kārlis Baltgailise (1893–1979) nägemuses. Foto: repro / Juhan Javoiš

• Diktatuuridel on komme pidada end vabaduse majakaks.
• Monoteistlik mõte pole vabaduse ja inimõiguste poolt.
• Kompromiss: teeni oma jumalat ja lase teistel teenida oma.

Ma olen tundeinimene ning aeg-ajalt valdab mind imaginaarne hirm, et vabadus ja demokraatia saavad otsa. Et inimõigustest kinnipidamiselegi tuleb lõpp. Ja eks ütleb mõistuski, et kõik, mis on kord alanud, ei püsi igavesti, kirjutab Olev Remsu.

Suured ja üllad väärtused pole eriti moes. Kui neist üldse juttu tuleb, siis kasutakse neid tihti sõnakõlksudena demagoogiariugasteks. Võtame vabaduse ja demokraatia. Pole vist tähenduselt suuremahulisemaid poliitsõnu kui need kaks. Ent nii mõnigi kord tähistab nende kasutamine seda, et neid pole.

Nõukogude Liit deklareeris ennast kõige vabamaks maaks planeedil. Tegemist oli diktatuuriga, mis kasutas oma nomenklatuuri hüvede säilimiseks massirepressioone ja kus valitses monoteism – kommunismiusk. Kui mõne riigi nimes leidub sõna demokraatia, siis teatab see meile otse, et demokraatiat seal ei leidu.

Inimõigustele rõhutakse tihti ainult siis, kui kellelgi takistatakse teha kurja. Siis nõutakse õigust südametunnistusevabadusele. Vihakõnelejad jälle apelleerivad sõnavabadusele selleks, et tuld ja tõrva edasi sülitada. Lausa riiklikult on avaldatud soovi sisse seada tsensuur, loomulikult seda tsensuuriks nimetamata.

On tehtud katseid parlamendi töö blokeerida. Parlament on aga demokraatia alus. Jutupunktideks on tekkinud demokraatia ilma liberaalsuseta. See on vabadus ilma vabaduseta. Sõnast «liberaal» ja selle väänetest on kujundatud sõimusõna. Ja niisugune suhtumine muutub aina populaarsemaks. End rahvuslasteks ja demokraatideks pidajate portaal kirendab tekstidest, milliseid võiks avaldada putinistide väljaannetes. Muide, putinistidki peavad end vabaduse- ja demokraatiameelseteks, olgugi et Venemaal ja Valgevenes kasvab kohutava kiirusega poliitvangide arv.

End rahvuslasteks ja demokraatideks pidajate portaal kirendab tekstidest, milliseid võiks avaldada putinistide väljaannetes.

Näib, et praegune sõda Ukrainamaal on heitlus headuse ja kurjuse vahel, vabaduse ja vangla vahel. Meenutaks nagu ilmutusraamatu apokalüptikat, seal ennustatud viimset kohtupäeva. Eks seda ole ajaloos varemgi ette tulnud ja siiani on vabadus ja headus võitnud. Aga kuidas seekord? Varem pole olnud tuumasõjaga ähvardajaid.

Euroopat haaras enne Teist maailmasõda türannia ja natsinalismimürk, seda enam-vähem kõigis riikides. Jajaa, ka vabaduse kantsides Prantsusmaal ja Inglismaal, viimases küll ei jõutud asjaga kaugele.

Ja USA? Franklin Roosevelt oli autoritaar, kes tahtis olla president kuni surmani. Ja oligi. Ta lahkus oma neljandal ametiajal. Kas tundub kuidagi putinlik? Just. Just Ameerika pani oma võimsa õla alla, aitas üles ehitada alul bolševistliku ja seejärel natsirežiimi majanduse.

Praegu jagub maailm kolmeks riikide grupeeringukuks (nagu George Orwelli düstoopias «1984»): vabaduse pooldajad, diktatuurilembesed ja utilitaristid. Viimased püüavad nii siit kui sealt kasu lõigata. Kõigest, kaasa arvatud vabadus, peab kasu olema, muidu ei ole sel mõtet. Kui vabadus ei lase meid valitsema, siis adjöö! Praegu ihalevad nii headus kui ka kurjus sõja kiiret ning endale võidukat lõppu, ent utilitaristidele tuleb sõja kestmine vaid kasuks – oma neutraalsuses suhtlevad nad mõlema poolega, et lõigata kaubanduslikku ja muud tulu. Vabadusest tulu lõikamise soov viib nad ühte leeri diktatuuriinimestega.

Oht vabaduse ja headuse kaotuseks algab väga sügavalt. Nimelt monoteismist. Kui monoteismi võtta sõna-sõnalt, siis leiame, et see mõttemaailm ei ole demokraatia ja inimõiguste poolt. Ja monoteism katab suuremat osa maailmast – kristlasi on üle kahe miljardi, moslemeid veidi alla kahe, nende mõlema juureks on judaism, mida kummardab mõniteist miljonit inimest. Praegu on meid maakeral kokku kaheksa miljardit, nõnda on monoteismiga kas suuremal või vähemal määral seotud meist ligikaudu pool. Ja ühemeelsust on püütud istutada sügavale meie hinge.

Moosese raamatus leidub pealt kolmesaja käsu-keelu, neist mitmekümne eiramise-rikkumise eest karistatakse jubeda surmaga. Tänaselgi päeval nõutakse tõemeeli nende kõigi täitmist! Tõsi, seaduses tähendatud halastamatute karistuste täideviimisest vaikitakse ja see näitab valikulist lähenemist. Osa piiblitekstist leiab tunnustamist, osa mitte. Ei tea, kas selle taga on taktikalised kaalutlused või loodetavasti surmanuhtluse põhimõtteline eitamine. Praegu kärarikkalt pinnale tõstetud seksuaalelu reguleerimine polegi piibli järgi kõige suurem patt, veel hullemaks peetakse seal teiste jumalate kummardamist. Kümne käsu kõige tähtsam diktaat on: «Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval!» (2Ms 20:3 ja 5Ms 5:7)

Vana Testament on päris veriselt diktatuuri- ja orjusemeelne, misogüünlik ning arvamusvabadust totaalselt eitav.

Vana Testament on päris veriselt diktatuuri- ja orjusemeelne, misogüünlik ning arvamusvabadust totaalselt eitav. Seega üheparteisüsteem. Uus Testament on kõike seda mõnevõrra leebemal viisil, seaduste kuuleka täitmise kõrvale on ilmunud armastuseideoloogia. Ent Moosese seaduste täitmata jätmist ikkagi ei aktsepteerita. Mõnevõrra annab lootust Jeesuse manitsus siis, kui kirjatundjad ja variserid tõid tema juurde abielurikkuja naise: «Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!» (Jh 8:7). Siit vaatab vastu andeksand ja heatahtlikkus.

Isikuvabaduse pooldamise alget näeme samuti Pauluse esimeses kirjas korintlastele: «Kui sa oled kutsutud orjana, ära hooli sellest; aga kui sa võiksid saada vabaks, kasuta pigem seda!» (7:21) Muide, seda lõiku on aga aegade jooksul tõlgitud mitmeti, mõnikord otse ristipidi siin toodud mõttele – ära kipu kasutama! Sõnaga, humaansem üheparteisüsteem.

Monoteismist välja kasvanud nähtus on mõne ideoloogia kohustuslikkus, see on ilmalik monoteism, näiteks kommunism. Samamoodi ka natsionalism –mõlemad pakuvad imelahendusi raskustele otsekui taevaväge. Ja kui jõulised olid need alguses! Kui ohtralt leidus tuliseid pooldajaid! Leidub nüüdki.

Monoteistlikes tsivilisatsioonides on diktaatorid oma olemuse õigustuseks kasutanud kohustuslikku ainuusku, polüteistlikes tsivilisatsioonides nõnda ei ole, neis on türannid otsinud endale õigustusi mujalt kui religioonidest. Ja tihtipeale utilitarismist – minu ja/või minu parteiainuvõim on kasuks meie rahvale.

Nagu juba öeldud, ei võeta piibliõpetust sõna-sõnalt, seda tehakse juba mitusada aastat valikuliselt – see sobib, see mitte. Aga kes valib? Ajastu. Ja sobib aina vähem. Ent seda ägedamad on selle vähenemise vastased, Moosese seaduste täies mahus pooldajad.

Kusjuures inimõigused on sündinud just kristluse sees. Paradoks? Vist küll.

Jah, piiblis pole juttu inimõigustest, ometi on moodsate inimõiguste sünnipaigaks olnud kristlikud alad, neil elanud inimesed on olnud nende eestvedajaiks.

Kusjuures inimõigused on sündinud just kristluse sees. Paradoks? Vist küll.

Vabadusidee tõusis Euroopas uuesti päevakorda XVI ja XVII sajandil, siis, kui hakati nõudma religioosset kannatlikkust, õigust järgida oma usuvoolu. Ja kõik nõudjad uskusid ainujumalasse, ainult et pidasid ennast selle esindajaiks. Peeti veriseid sõdugi. Alul olid peamisteks nõudjateks mitut sorti protestandid. Hiljem soovisid sama katoliiklased – need, kes elasid Euroopa põhjapoolsetel aladel, seal, kus oli võitnud protestantism. Viimaks leiti kompromiss – selleks, et mina saaksin teenida oma jumalat, pean ma teistel laskma teenida nende jumalat. Millalgi siis hakkas ka John Locke propageerima tolerantsust, õigust kõigile usuvooludele.

Siin on võti – laskem kõigil elada, ärgem püüdkem ainudomineerida. Kõigil on õigus, ka minu vastastel.