AK ⟩ Omameelse ja -keelse Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku saatus on kulgenud rööbiti meie riigiga

Tallinna Püha Siimeoni ja Naisprohvet Hanna katedraalkirik. Foto: Toomas Huik

Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik on saja aasta jooksul jaganud Eesti Vabariigi saatust ja pidanud mitmel korral võitlema oma iseolemise eest. Käesoleva aasta juulis möödub olulise teetähisena sada aastat ajast, kui Eesti ja Soome kirikujuhid sõitsid Türki Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi Meletius IV jutule, et oikumeeniline patriarhaat annaks kahele kirikule iseseisvuse. Selle sündmuse eelloost, olulisusest ja mõjust praegusele kirikuelule kirjutab kirikuloolane Priit Rohtmets.

Et mõista nii saja aasta taguseid sündmusi kui ka praegu õigeusu kirikus valitsevaid jõujooni, peame pilgu pöörama 19. ja 20. sajandil toimunud muutustele Euroopa poliitilisel kaardil, mis kajastusid ka kirikuelus, tehes lõpu mõnel pool lausa pikki sajandeid püsinud kirikukorrale.

Austria-Ungari, Ottomani ja Vene impeeriumi lagunemise ning uute riikide tekkega kaasnes tavaliselt soov, et uued riigipiirid ühtiksid kiriklikega. Sedalaadi ümberkorraldused puudutasid nii katoliku, protestantlikke kui ka õigeusu kirikuid. Eestis asusid luterlased juba 1917. aastal kirikuelu ümber korraldama, rooma-katoliku kogudused eraldati omaette apostellikuks administratuuriks 1924. aastal ja õigeusu kirikuski algasid juba Eesti omariikluse väljakuulutamise järel arutelud kirikliku iseseisvuse üle.