AJALUGU ⟩ Kuum suvi 1988 – pikett Draamateatri ees

Piketeerijad Ilmar Heido, Allan-Frits Suurkask ja Mait Rand augustis 1988 Draamateatri ja toonase ENSV ülemkohtu ees.  Foto: autori erakogu

Suvel 35 aastat tagasi üllatas nii välismaa ajakirjanikke kui ka kõikvõimalikke muid külalisi, kahtlemata ka enamikku linnaelanikest, et otse Tallinna kesklinnas oli võimalik sinimustvalgete lippude lehvides meelt avaldada, ilma et KGB oleks sekkunud ja miilitsad meeleavaldajaid kongi vedanud.

Veel 1. mail 1988 oli Tallinnas roheliste rongkäigult miilitsakongi veetud sinimustvalge sümboolikaga Valev Kruusalu, kuid sama aasta 14. juunil küüditamiste meenutajaid enam puutuda ei julgetud. Draamateatriesine pikett sattus seega ajutise pingelõdvenduse aega, pärast veebruari- ja märtsikuiseid repressioone ning enne uut tsensuuri karmistamist meedias sama aasta sügisel.

Piketeerimistega oli tegelikult algust teinud juba rahvarinne juuni alguses, et oma arveldusarved avada, ka rohelised olid õppinud juba juunis plakateid valmistama ja nendega piketeerima. Kõige sümboolsema tähenduse omandas aga kestev sõltumatute noorterühmituste pikett sinimustvalgete lippude all Draamateatri ees alates 1. juulist 1988, millega nad nõudsid viimaste poliitvangide Mart Nikluse ja Enn Tarto vabastamist ja 2. veebruaril vahistatud Sivert Žoldini ümber toimuva kohtufarsi lõpetamist.