HANNES NAGEL ⟩ Riigi tegemata töö seab surmaohtu reservväelase Martini pere

Kiievis pakkus õhurünnakute puhul esmast kaitset metroo. Foto: Dmitri Kotjuh

• Meie esimene kaasaegne varjend valmis Ukraina lasteaiale.
• Riik ei suuda kaitsta reservväelase Martini peret.
• NATO meile tsiviilkaitset ei too, selle peame ise tagama.

​Eesti ühiskond on saanud kaitseväelt sõnumi: sõja puhkemise korral Eestis on mingid kaotused paratamatud ning inimesed peaks olema selleks valmis, et esimene šokk ei oleks liiga suur, kirjutab MTÜ Kriisiuuringute Keskus juht Hannes Nagel.

Igati arusaadav ja loogiline, aga ometigi on võimalik neid kaotusi teatud määral maandada. Praegune tsiviilkaitse seis seda aga piisavas mahus ei võimalda.

Ukrainas on arusaadavatel põhjustel tsiviilkaitse iseenesestmõistetav. Seda planeeritakse muuhulgas hävitatud tsiviiltaristu taastamisel, näiteks Eesti toel projekteeritud ja ehitatud uhiuus lasteaiahoone Žõtomõri oblastis sai endale igati kaasaegse varjendi. Väikese ja mitte just jõukaima Euroopa Liidu liikmesriigi abi sellises olukorras räägib meie väärtushinnangutest ning nii see peabki olema.

Nii valmiski Eesti esimene kaasaegne varjend kaugel Ukrainas, Ovrutšis, kaitsmaks sealseid lapsi. Nagu lasteaia kohalik juhataja ütles, on tegemist unistuste majaga – seal on kõik täiuslik ning eriliselt rõhutati keldrikorrusel asuvat pommivarjendit, kuhu saavad varjuda nii lapsed, töötajad kui ka lähipiirkonna inimesed. Keldrikorrusel on läbi mõeldud ka elutähtsad vajadused – magamiskohad, toit ja jook ning nii elektriline kui mehaaniline ventilatsioon, lisaks alad sanitaarruumidele ja vahenditele, mis annaks varjumise ajal lastele tegevust.

Kuid kuhu on jäänud siinsete uute lasteaedade ja koolide, aga ka kõigi teiste avalike hoonete planeerimisel praeguses julgeolekuolukorras elementaarsed elanikkonnakaitse tööriistad? Kogunemispunktid või keldrikorruse varjendid, mis vastaks nüüdisaegsetele lahendustele?

Enam kui üheksa aastat on Venemaa terroriseerinud Ukraina riiki ja elanikkonda, täiemahulise sissetungi algusest ka pommitades sihilikult kõikvõimalike rakettide ja pommidega. Hukkunute seas on sadu lapsi. Üks põhjus, miks see arv on sadades, mitte tuhandetes, on Ukraina olemasolev tsiviilkaitse süsteem.

Väikese sündimuse lahendusena nähakse endiselt raha, aga abstraktne turvatunne jääb müstika valdkonda.

Lapsed on tsiviilelanike seas üks haavatavamaid sihtrühmi. Lapsed, keda meie tänases Eestis on niivõrd esile tõstetud, eelkõige nende vähesuse tõttu. Neid kasutatakse vahendeid valimata kergekäeliselt poliitilise inimkilbina päevapoliitika lahingutandril. Väikese sündimuse lahendusena nähakse endiselt raha, aga abstraktne turvatunne, mis on viimaste kriisiaastate sündimust märkimisväärselt mõjutav tegur, jääb müstika valdkonda.

Turvatunne ei koosne lapsevanema jaoks vaid sellest, et iga põõsas laseb ning nii esimene kui ka viimane üle Narva jõe astuv okupant saadetakse ära mustas kilekotis. Seejuures on meie reservväes paratamatult märkimisväärne osa lapsevanemaid, kes on sunnitud rindele minnes mõtlema, mis nende lähedastega tagalas saab. Seda paraku ühegi suurõppusega ei simuleeri, see on võimatu, sest puudub vahetu oht inimelule tagalas.

***

Võtame siinkohal hüpoteetilise reservväelase Martini. Ta on Eesti patrioot, läbinud ajateenistuse, käinud ka kordusõppustel, tal on teadmisi ja meelekindlust panustada, kui kõlab kutse lipu alla koonduda. Samas on ta lapsevanem, ning keskmise eestlasena elab ta okupatsiooniaegses paneelelamus. Martin mõistab, et sõjas on kaotused paratamatu reaalsuse osas, kuid samas on talle riik aastaid mantrana korrutanud – kriisis tuleb kuulata riiki. Ta on ka kodus valmistunud – liialdamata võib öelda, et tema sahtlites ja kappides leidub nii konserve, purgisuppe kui tikke. Olemas on ka vändaga raadio, et riiki ikka kuulata saaks. Keldergi on laitmatus korras, tehtud korda päästeameti uue meetmega aastal 2023.

Teadmisega, et riiki on kuulatud ja juhistest lähtutud, on Martin ka rindel olnud. Üles on näidatud vaprust ning ta saadetakse rotatsiooni korras tagalasse jõudu koguma, aga ka tootvale tööle. Kriisijuhtimine, sõltumata sellest, kas tegemist on tsiviil- või sõjalise kriisiga, tähendab riigiaparaadile suurt koormust. Samas mobiliseeritud töötajad riigikassasse makse ei tasu, seega on tarvis rindelt tulevaid kaitsjaid roteerida eelkõige tootvasse tööstusesse.

Tagalasse naasev Martin on ausa ametikutse esindaja, rahuajal väärindas viimati puitu. Lähenedes ühele tavalisele Sõpruse puiestee kortermajale, märkab ta fassaadil põlemisjälgedega avaliku varjumiskoha silti, mille riigi esindajad alles mõni kuu tagasi olid paigaldanud. Põleng tulenes asjaolust, et täistabamuse sai kolmas korrus, Martini pere trepikoda tabas lööklaine. Korteris 54 on paneelid varisenud nõnda, et riigi juhiste järgi korteritesse võltsturvatundega varjunud lähedased ei osanud aimata ohtu.

Möödudes päästjatest, kes surmalõksudeks muutunud keldritest endiselt ohvreid välja toovad, jõuab ta treppi mööda oma koduukseni, mis on muutunud kahetoaliseks hauaks. Ta korjab vannitoa vastas kuivanud vereplekkidega seina äärest üles oma pojale kuulunud määrdunud mobiiltelefoni, kuhu saatuse nöögina jõuab alles nüüd kohale ohuteavitus SMSina, mõnda aega pärast õhurünnakut.

Elutoas istub nurgas elus, ent tühja pilguga elukaaslane. Martini sõnatu pilk liigub tagasi telefonile, et helistada, kuid näeb enne seda oma sotsiaalmeedia kontole ilmunud ukraina sõbra Andri postitust, mis tänab Eesti riiki nende linna ehitatud varjendiga lasteaia eest, sest ka neil oli just olnud õhurünnak. Erinevalt Martinist on Andri 4-aastane tütar Lera elus ja terve.

Jah, hukkunud lähedased on, nagu kaitseväe juhataja hoiatas, osa mingist paratamatust kaotusest. Kuid sel kaotusel on siiski oma nägu, hind ja tagajärg olukorras, kus seda kõike saa(nu)ks märkimisväärselt maandada. Kelle ülesanne see on?

Paljude Ukraina asulate tsiviiltaristu on kas täielikult hävinud või kasutuskõlbmatu. Seda seetõttu, et kohta, kuhu läheb Vene okupant – olgu see Tšetšeenia, Süüria, Afganistan või Ukraina – on tagajärjeks alati tsivilistide tapmine koos teiste sõjakuritegudega.

Väljamõeldud reservväelane Martin põrkub Eesti tsiviilkaitse reaalsusega ning langeb päevapoliitika varitsuse ohvriks. Eestis domineerib endiselt poliitiline arusaam sellest, et nii nagu riik ja kohalik omavalitsus, on ka riigikaitse ja elanikkonnakaitse kaks täiesti eraldiseisvat nähtust. Ometigi ei saa neid tervemõistuslikult lahutada, need on ühe mündi kaks poolt.

Me teame, millist elanikkonnakaitset on tarvis. Siin on mitmeid eeskujusid, eelkõige Põhjamaad, kellega ühist julgeolekuruumi jagame. Praegu oleme jäänud kuhugi kinni, paberi-, SMSi ja äpipõhise tsiviilkaitse hoiakusse. Nii tegutsedes läheme laigulise baretiga lööma – ehk veab, ning saame ka päriselus rääkida vaid «mingitest kaotustest». 

Ettepanek tsiviilkaitsele poole protsendi eraldamine SKTst oleks sisuline tegevus, väljamurre teooriast praktikasse, mis panustaks ka riigikaitsesse.

Tsiviilkaitse praegune seis tähendab, et ohvreid tekib ka tsiviilelanike seas pigem rohkem kui vähem. Võrreldes Ukrainaga saame elanikkonnakaitsest rääkida vaid teoreetilisel tasandil, mida toetavad nn asendustegevused, mille mõju on minimaalne, kohati ka kaheldav. Praegune tendents näitab sedagi, et tsiviilkaitset proovitakse delegeerida korteriühistutele või ehitussektorile, mille suurimaks puuduseks võib osutuda võltsturvatunde loomine. See võib aga tähendada, et ühiskond ei ole šokiks absoluutselt valmis, sest «midagi» justkui kuskil ju tehakse. Seevastu eelmisel aastal kõlanud ettepanek tsiviilkaitsele poole protsendi eraldamine SKTst oleks sisuline tegevus, väljamurre teooriast praktikasse, mis panustaks ka riigikaitsesse.

Eesti põhiseaduse preambul sõnastab meie väikese riigi mõtte – kindlustada ja arendada riiki nii, et see tagaks eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Nii on ilmne, et riigikaitse on midagi enamat kui soomukite või reservväelaste arv – tagala sõdib ju samuti, lihtsalt tugifunktsioonides. Kui tagala ei toimi, saavad otsa varud ning selles ei saa me loota ka NATO toele. Liitlasvägede funktsioon on vastast hävitada, mitte tsiviilelanikke rusude alt välja tuua või evakuatsiooni läbi viia.

Tsiviilkaitset kui süsteemI ei saa dessandi korras teisest riigist kohale tuua, see osa ülesandest tuleb meil ise lahendada. Martini ja paljude teiste «mingite paratamatute kaotuste» kogusumma hakkab ühel hetkel mõjutama kaitsejõudude moraali ja tegutsemist lahinguväljal. Halvemal juhul võib see kaasa tuua demoraliseerimise ning mitte keegi meist peale vaenlase seda ju ei soovi.

Omaette küsimus on seegi, mis hakkab tagalas toimuma. Näiteks nendesamade lastega, keda poliitikud nagu jaaniusse otsivad. Keda päriselt huvitab, mis neist sõjalises kriisis saab? Praegu jääb see arusaamatuks olukorras, kus jutt ei käi elektrikatkestusest ega lumetormist, vaid sellest, mida kogevad iga päev ukrainlased ja mis on tõenäoline situatsioon ka siin toimuva sõjalise konflikti puhul. Kui tahame Eesti lapsi päriselt hoida ning seda, et Eesti peredelgi oleks turvatunne, on aeg oma sõnade taha – näiteks nende, mis kuulutavad lapsi riigi kallimaks varaks ja väärtuseks – ka raha panna. Eesti poliitiku sõna ja tegu tsiviilkaitse valdkonnas on paraku nagu odavad Hiina mänguklotsid, mis keelduvad kestmast ja ühildumast. Nii ei saagi turvatunne tekkida – oma riiki saab kuulata, aga mitte usaldada.