Erkki Koort ⟩ Tahad NATOsse? Tõesta, et võidad sõja!

Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi Vilniuses. Foto: LUDOVIC MARIN/AFP/Scanpix

Edaspidi näib olevat NATOsse pääsemise teekaardiks mitte vastav plaan paberil, vaid võit reaalses sõjas, kirjutab Postimehe ja Sisekaitseakadeemia julgeolekuekspert Erkki Koort.

Kui Eesti 19 aastat tagasi NATOga liitus, olime vihtunud mõndagi aega täita liikmesuse tegevuskava MAP (Membership Action Plan). Nüüd kumab vastu päris palju pettumust, et Ukraina ei saanud Vilniusest MAPi ega sellega seoses ka kindalt kuupäeva. Tasub arvestada, et meiegi puhul ei olnud MAPi alguses NATOsse saamise kuupäev kivisse raiutud. Samuti ei saanud 2004 alliansi liikmeteks kõik meiega samal ajal tegevuskava saanud riigid. Albaania sai NATOsse 2009 ja Põhja-Makedoonia alles 2020. Kui tuua nende riikide näitel paralleel tänase päevaga, siis mis kasu oleks Ukrainale MAPist, kui seal terendaks aasta 2033 või 2044? Kas see muutnuks asja konkreetsemaks? Jah, need riigid ei ole võrreldavad, kuid tulevikul on komme sättida meie teele  sündmusi, mille tulekust me ei tea ning mida me ei kontrolli. Veel 2003 polnud üldsegi kindel, et NATOsse pääsevad kõik need riigid, kes 2004 tegelikult liitusid (Eesti, Läti, Leedu, Slovakkia, Sloveenia, Rumeenia, Bulgaaria).

NATO ei ole ühtne monoliit, mille puhul kehtib igas olukorras jäägitu toetus ja ühtne arusaam. Portugal ei olnud NATO asutajaliige sugugi endise NSV Liidu ohu tõttu, vaid ikkagi oma idanaabri Hispaania olukorrast tingituna. Alliansi esimese laienemisega võeti 1952 NATOsse rivaalid Kreeka ja Türgi. 1999 liitunud Ungari ei olnud tegelikult kaitstav, sest «NATO maasilla» tõi nendeni alles Slovakkia ja Sloveenia liitumine 2004. Tugeva iseseisva kaitsevõimega Soome vastuvõtmine ei tekitanud liigseid emotsioone ja kuigi 200-aastase Rootsi rahuriigi NATOsse võtmine olnuks veelgi turvalisem, ei ole kulgenud see takistusteta.