Juhtkiri ⟩ Enne mõtle, siis ütle

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Kohtupraktika võib hakata lämmatama inimeste ja ajakirjanike julgust.
• On selge, et samadel sõnadel on erinev kaal sõltuvalt sellest, kelle lausutud need on.

Hiljuti andis peaminister Kaja Kallas advokaat Paul Kerese valeväidete esitamise eest kohtusse ja sai esimeses astmes võidu. Nüüd esitas Keres Parvel Pruunsilla esindajana nõudekirja Kallase vastu Pruunsilda laimavate väidete pärast. Juhtumite sarnasus on suur, mistõttu on lahendusel ilmselt mõju ka meie väitluskultuurile üldisemalt.

Varem on kohus laimamise eest välja mõistnud üsna sümboolset valuraha, kuid see on viimasel ajal järsult muutunud: aprillis mõisteti ühe eksministri nõunikule välja 5500 eurot ja Kallasele Kereselt lausa 15 000. Karmistunud karistuspraktika võib ühest küljest muuta inimesed ettevaatlikumaks süüdistavate avalduste tegemisel, kuid teisest küljest ahvatleda ka innukamalt kohtusse pöörduma.

Kuigi viisakas arutelukultuur on väärtus omaette, võib muutunud kohtupraktika hakata lämmatama inimeste ja ajakirjanike julgust kritiseerida riigi- ja majandusliku võimu kandjaid, kelle rahaline võimekus end kohtus kaitsta on suurem kui ajakirjanikul või tavakodanikul.

Samuti on selge, et samadel sõnadel on erinev kaal sõltuvalt sellest, kelle lausutud need on. Mida autoriteetsem on inimene sümboolse või reaalse võimu poolest, seda suurem kaal on tema lausutud sõnadel. Kaal tuleneb usaldusest, mida sõnadele annab ametikoht, mida inimene hoiab, tema majanduslik võim või autoriteet eksperdina. Nii on peaministri laused kindlasti kaalukamad kui mõne ärpleva aktivisti või kibestunud pensionäri omad.

Peaminister Kaja Kallase vastu esitatud nõudekirja lahendus pakub kindlasti olulise verstaposti selles osas, milline on avalikult lausutud sõnade kaal ja hind Eesti aruteluruumis.

Oma mõju on ka lausumise kontekstil. Riigikogu on ilmselt foorum, kus poliitikud võivad omavahel lubada rohkem kui mujal, kuid piirid on sealgi. Küsitav on, kas täitev­võimu tippesindajad, nagu peaminister, peaksid ametialast au kaitsma kohtu kaudu. On nad ju rahva ees aruandekohuslased ja peaksid olema kriitikale avatud.

Oma roll on ka kanalil. Ajaleht, raadiosaade või valitsuse pressikonverents on kindlasti sellised foorumid, kus lausutud sõnadel on lai levik ja sellest tingituna ka tugevam mõju. Vähetuntud eraisiku sotsiaalmeedia­postitus on nende kõrval oluliselt väiksema kaalu ja tähtsusega.

Kõiki neid tegureid tuleb au ja väärikuse riive tõsiduse hindamisel arvestada ja Kerese esitatud nõudekirja lahendus pakub kindlasti olulise verstaposti selles osas, milline on avalikult lausutud sõnade hind Eesti aruteluruumis.

Põhimõtteliselt võib sellel juhtumil olla kolm lahendust. Esiteks, peaminister lükkab eelmisel nädalal öeldu ümber ja vabandab ning asi lõpeb sellega. Arvestades peaministri positsiooni autoriteeti, toetaks selline lahendus viimase aja kohtupraktikat, et inimesed peaksid hoiduma mõtlematutest avaldustest, iseäranis kui nende ametikoht või kanal sõnade mõju võimendavad.

Teiseks, asi läheb kohtusse ning Pruunsild saab võidu ja valuraha, mis viimasel ajal tekkinud kohtupraktika kohaselt võib olla üsnagi arvestatav. Selline lahendus võib sedalaadi vaidlustele tulevikus indu juurde anda. Kas see on hea, pole päris selge.

Kolmas võimalus on see, et Pruunsild kaotab kohtus. Kaaluka sõnumi avalikkusele saadaks ka see.