MAARIKA MARIPUU ⟩ Uus vihakõneseadus saadab venemeelsed ähvardajad otse kohtu alla

Tulevikus vaenukõne kriminaalasju menetlema hakkav Eesti politsei on varasemalt üles näidanud valmidust dialoogiks ka võimalike vaenukõnelejatega. Foto: Madis Veltman

Lihtsalt riigikogu ees protestijad on karistuse eest kaitstud isegi siis, kui nende väljaütlemised või loosungid on lihtsalt nõmedad, kirjutab Soraineni jurist Maarika Maripuu.

Vaenukõne kriminaliseerimine on teema, mis on ühiskonnas aastaid laineid löönud. Riigikogu ette jõudnud eelnõu tagab senistest katsetest vaenukõne piirata ja kehtivast seadusest parema tasakaalu ühiskonna kaitse ning sõnavabaduse vahel.

Nn vaenukõneseadusest on aastate jooksul laudadele jõudnud mitmesuguseid variante, mis on sisult praegu aktuaalsest eelnõust erinevad. Näiteks on proovitud koosseisu sisse tuua väljendid «avalikku rahu rikkuv viis» ning «oht avalikule korrale». Avalikule korrale viitamine vaenukõne kontekstis toob endaga kaasa kaks probleemi: liiga lai kohaldamisruum ning segadus sätte rakendamisel. Seda küsimust on Juridicas süvitsi analüüsinud Anneli Soo ja Carri Ginter, mistõttu ei hakata siinkohal seda kordama.

Praegune eelnõu näeb ette karistuse juhul, kui vaenu õhutamine annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu (nt peks või tapmine) või ühiskonna turvalisuse olulist ohtu sattumist, mis on avalikust korrast oluliselt kitsam määratlus. Nii võiks tulevikus karistatav olla olukord, kus venemeelsed kutsuvad üles Ukraina põgenike kodusid põletama, luues sellega olulise ohu ühiskonna turvalisusele. Lihtne solvang, mitteaktsepteeritava sõna kasutamine või labasus selliseid tagajärgi endaga üldjuhul kaasa ei too.

Tänu sellisele piiritletusele oleks Eesti vaenukõne regulatsioon Euroopas üks konservatiivsemaid, tuues karistusohu üksnes kõige ekstreemsematele väljaütlemistele. Riigi tõendamiskoormis on siinjuures üsna kõrge – süüdi mõistmiseks peab tõendama vägivallateo järgnemise võimalust või olulist ohtu ühiskonnale. Pelgast arvamusest või ebamugavustundest siin ei piisa. Seega on riigikogu ees protestijad karistuse eest kaitstud isegi siis, kui nende väljaütlemised või loosungid on lihtsalt nõmedad, kuid kellelegi ohtu endast ei kujuta.

Mis puudutab hirmu selle ees, et seletuskiri ei piiritle täpselt, mida loetakse õhutamiseks või kasutab sõna «üldjuhul», on inimlikult arusaadav. Siiski ei ole vaja karta, et see endaga karistamise lainet kaasa tooks. Võimatu on täpselt määratleda ja välja tuua kõiki võimalikke olukordi, kus vaenu õhutatakse viisil, mis oleks tulevikus karistatav. Igale olukorrale lähenetakse individuaalselt ning objektiivselt ohutud väljaütlemised jäävad karistuseta. Ei tasu alahinnata politseid, prokuratuuri ning kohtuid, kes nende kaasustega tegelema hakkavad.

Sõnavabadus on igale inimesele kallis põhiõigus, mille piiramine paneb paljudki kõhklema. Sellele vaatamata võib vaenu õhutamine ning selle tagajärjed kõiki puudutada – üleskutse kõik konservatiivid ära tappa või valged mehed läbi peksta on täpselt sama tõsine, kui üleskutse tänaval kätest kinni hoidvaid samasooliste paare pussitada. Vaenukõne kriminaliseerimine ei too endaga kaasa ühiskonna suukorvistamist, vaid rohkem turvalisust kõigile.