Lugu jäi mulle silma, sest seda illustreerib põlenud mets. Pealkiri tundub intrigeeriv, kuid teeb ettevaatlikuks, sest poliitikutelt on varemgi ilmunud kirjutisi, mille sisu ei vääri selle lugemiseks kulutatud aega. Annan Järvanile siiski võimaluse, et saada aru, kuidas mõtleb Isamaa poliitik – tegu on ju arvamusartikliga, kus inimene saab omi seisukohti suhteliselt vabalt väljendada. Kuid see, mis loost vastu vaatas, on kaugel arvamuse avaldamisest, pigem on tegu üsna märkimisväärse lugeja mõjutamisega.
Mõjutamine iseenesest ei ole taunitav, selle poole püüdlevad paljud, kuid on suur vahe, kas kirjutaja piirdub enda arvamust väljendades fraasidega «arvan, et …», «leian, et …», «pean vajalikuks rõhutada, et …» või lisab väite kinnituseks viite, mis annab väitele kaalu ja peaks lugejat väite õigsuses veenma. Ilmselt ei vaevu keskmine lugeja viiteid klõpsima, sest selleks pole aega (ega teadmisi viite sisusse süüvida). Nii võib tekitada lugejas väärarusaama, et viidetega palistamine on märk loo sisukvaliteedist ja õigsusest. Kuid on ka neid, kes vaevuvad viiteid kontrollima. Ühed neist on teadlased, neil on viidete sisuline kontrollimine igapäevane töö osa. Kui jaksu üle jääb, siis heidab teadlane pilgu huvipakkuva arvamusartikli viidetele. Nii ka mina.