2017.–2018. maadles veeprobleemiga Lõuna-Aafrika Vabariigis Kaplinn, nii et sealsed võimud prognoosisid juba nn «nullpäeva» ehk aega, mil linn jääb täiesti ilma veeta. Kuid võimude otsused vee tarbimist piirata ning 2018. aasta suvel alanud sademed päästsid linna veepuudusest. Vee küsimus on terav maailma mitmes paigas ja nii suureneb ka teadlikkus ja vastutus selle ees, kuidas vett tarbida.
Eesti pole pidanud seni vee pärast muretsema. Vett on meil leidunud külluslikult ja nii mõnigi kord on välismaale sattunud eestlane imestanud, miks vee kasutamisega tuleb hoolikas olla. Ilmselt pole kaugel need päevad, mil meiegi peame hakkama mõtlema vee tarbimise piiramisele. Selge, et sellega koos peab suurenema teadlikkus loodushoiust ja saastamise lõpetamisest. Puhas loodus tähendab ka puhast joogivett.
Laupäeva nädalalõpulisas AK kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Rein Munter, et üks väljapääs veekriisist on reovee puhastamine ja uuesti ringlusse laskmine. «Ainult reovee taaskasutus suudab maailmas tagada piisava puhta joogi- ja tarbevee kodumajapidamises, põllumajanduses, tööstuses ja mujal. Kuid see puudutab ka tuleviku planeerimist ja järjepideva ning otstarbekohase veevarustuse tagamist isegi põua või liigsete vihmasadude ja uputuste perioodil,» märgib ta.
Viimsi valla näitel aga tuleb tõdeda, et veeprobleemi lahendamine peab olema kompleksne – see hõlmab endas vee tarbimise piiramist, läbi mõeldud uusarendusi ja laiemal skaalal ka innovatsiooni ning sellega kaasnevaid uusi tehnoloogiaid. Praegu on veel aega vee küsimuses midagi ette võtta, et mitte oodata selleni, kui vee küsimus on saanud kriitiliseks.