On loogiline, et see erakond on Isamaa. Alates 2006. aastast, kui Res Publica ja Isamaaliidu ühinemisel tekkis praegune Isamaa, on erakonnal olnud neli juhti ja juunis uuesti erakonda juhtima valitud Urmas Reinsaluga sai teoks juba viies juhivahetus. Seevastu Keskerakond ja EKRE torkavad silma erakondadena, kes oma juhte naljalt ei vaheta.
Kui jätta kõrvale Edgar Savisaare lindiskandaaliaegne lühike episood Andra Veidemanniga, siis on Keskerakonnal kui Eesti vanimal siiamaani tegutseval erakonnal olnud ainult kaks juhti. Savisaar juhtis erakonda peaaegu 25 aastat ja alates 2016. aastast on Keskerakonna esimees olnud Jüri Ratas.
Keskerakonna siseheitlus on märk hilinenud sisedemokraatiast, mida saab ainult tervitada: parem hilja kui mitte kunagi. EKREIKE erakondadele tehtud miljoni euro suurune annetus tõi juba hangunud juhivahetuse uuesti päevakorda.
Mihhail Kõlvarti tegutsemises võib näha mitmeid motiive, kuid mis puudutab EKREIKEt, siis on see olnud järjepidev. Ta hääletas 2019. aastal Keskerakonna juhatuses EKREIKE koalitsiooni vastu ja on selle vastu ka nüüd, kui jutt käib EKREIKE opositsioonist. Peamine tundub olevat Jüri Ratase soovimatus EKREIKEt veaks lugeda ja valimiskaotuse eest vastutust võtta.
Eraldi küsimus on see, et nõrgad sisedemokraatia traditsioonid ei ole ainus Keskerakonda vaevav probleem. Ka nende suur valimiskaotus ei ole ainult EKREIKE süü. Vähemalt sama palju on süüdi Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse, mis ähvardab Keskerakonna lõhki rebida. Erakonna aseesimehe Jaanus Karilaiu sõnul ei saa endist «kodurahu foorumi» poliitikat enam vanaviisi jätkata.