UNUSTATUD NAINE ⟩ Elisa von der Recke paljastas Euroopa kuulsaima šarlatani

Elisa von der Recke. Mark Antonius Puhkani illustratsioon. Foto: Mark Antonius Puhkan

Kuramaa hertsogiriigi lõppvaatusega on seotud mitu väga põneva saatusega naist. Kõiki neid eriliselt sügavsiniste silmadega naisi, nagu kaasaegsed neid kirjeldasid, oli õnnistatud lisaks ilule ka erakordse intelligentsiga, kirjutab maalikunstnik Urmo Raus.

Kaks neist kuulsatest Kuramaa naistest olid poolõed, poeet Elisa von der Recke (1754–1833, neiupõlvenimega von Medem) ja viimane Kuramaa hertsoginna Anna Dorothea von Medem (1761–1821).

Elisa poolõde Anna Dorothea von Medem ei olnud küll kirjanik, kuid üks kaudne jälg Kuramaa hertsogiriigi hiilgusest jäi tema kaudu kirjanduslukku siiski maha. Nimelt ostis Kuramaa viimane hertsog Peter von Bühren (Pierre von Biron), Anna Dorothea abikaasa, 1786. aastal​ Sileesias Sagani-nimelise väikese hertsogiriigi, mille pärisid pärast hertsogi surma järgemööda kõik perekonna naisliikmed. Viimaks sai selle Anna Dorothea noorim tütar Dorothea von Biron (1793–1862), kes abiellus kuulsa Prantsuse diplomaadi Talleyrandi vennapoja krahv Edmond de Talleyrand-Périgordiga. Paari ühest lapselapsest – kes siis omakorda kandis Sagani hertsogi tiitlit, Boson de Talleyrand-Périgord – sai Marcel Prousti «Kadunud aega otsimas» parun Charlus’ vanaduse tegelaskuju. Sellest Prousti persoonist omakorda sai inspiratsiooni oma kirjanikunime valikul üks 20. sajandi säravamaid prantsuse naiskirjanikke Françoise Quoirez (1935–2004) ehk Françoise Sagan.